/nginx/o/2009/02/05/128611t1h9e43.jpg)
Rahvusringhäälingu teema on nagu koorevenis. Seda annab väänata nii ja naa ning ikka jätab väänaja targa ja otsustava inimese mulje. Kuna tegemist on avaliku asjaga ja Eesti Rahvusringhääling on meie kõikide oma, on kõigil ka alati õigus, nagu siis kui räägitakse ilmast, arstiabist või laste kasvatamisest.
Hea kolleeg ja andekas dokumentalist Mart Taevere heitis siinsamas Postimehe veergudel ERRi juhtidele ette saamatust lõpuks ometi kehtestada kanali piisavaks finantseerimiseks telekamaks. Ilmselt ta ei aimanud, et need arutelud peeti Euroopa ekspertide tasemel ära juba 1990ndate keskel. Seal fikseeriti tõdemus, et loamaksu ideede aeg on pöördumatult selja taga: kes ikka nõustuks meediakülluse ajastul maksma ühele kanalile paljudest lihtsalt lisamatti.
Mõni päev varem pakkus teine hea kolleeg, ERRi võimekast tööfanaatikust juht Hanno Tomberg lehelugejaile välja arvutusi, kui vähe kroone läheb avalik tele- ja raadioprogramm Eestis per capita maksma … kui organisatsiooni eelarvest lahutada kõik muu, mis raha kulutab.
Kuhu mõlemad tüürisid, oli loomulikult küsimus, kas riigi ehk rahva raha eest tehtav programm õigustab end, kas see on piisavalt tugev ja täpne määratlemaks ühiskonna valupunkte, aitamaks rahval elada ja riigil areneda. Taevere nagu paljud teisedki kahetseb, et ringhääling raiskab raha tila-tala peale, Tomberg jälle kiidab tehtut ja tõestab seda rahva usaldusreitinguga. Õigus on tegelikult mõlemal. Kauss on poolenisti täis ja poolenisti tühi.
Ajakirjandus on nõrk
Tegelikult ei taha ma rääkida ainult ringhäälingust, vaid ajakirjandusest üldse, ning vaadata seda Eesti riigi ja ühiskonna kontekstis laiemalt.
Mitte ainult televisioon, vaid ka kogu trükiajakirjandus on Eestis nõrk. Ja on seda nõrgem, mida rohkem lugeda oma igapäevast New York Timesi või Dagens Nyheterit. Vahel õhtuti, kui võtan põhjalikumalt ette kas või sellesama Postimehe – hommikul on aega vaid ajalehed kiirelt läbi lapata, et näha, kas on uudiseid –, haarab mind aeg-ajalt õud.
Liiga tihti hakkavad silma pealiskaudsed, kättesaadud juppidest kiirelt kokku pandud lood, kehvapoolne toimetajatöö, pealkirjad ja lugu andmas erinevaid sõnumeid, esikaanele haibitud marginaalsed teemad ja kuskil lehe sees hoopis olulisemad, ent millegipärast väljamängimata teemad ja lood.
Kogu meie pressi iseloomustab läbimõtlematu kaasaminekutrall kõrget emotsionaalset fooni kandvate teemadega, nagu pensioni kojukanne, selle asemel et toimetustes kujundataks omad seisukohad toimuvate protsesside ja inimesi abistavate lahenduste osas. Me peame normaalseks vastutustundetut kuritegude, enesetappude jms alasti eksponeerimist, kuigi kõik ju teame, et see toob kaasa uusi haavatasaamisi ja kadu. Eestis pole tugeva sisuga ajakirjandust, on vorm ja melu.
Kui lehtede tase teeb allakäiku viimasel ajal, siis avalik ringhääling keerleb samade murede ümber juba 1990. aastate keskpaigast peale. Mul oli õnn ja õnnetus juhtida ETVd pärast Toomas Leppa sajandivahetusel, just siis, kui oli lahvatanud seni suurim finantskriis selle organisatsiooni elus.
Uue iseseisvusaja esimese peadirektori Hagi Šeini ajast oli üles jäänud mitu välislaenu ja EBU võlga, neid võimendas tõusev valuutakurss; Lepa peadirektoriks määramisega kaasnenud reklaami väljaviimisest-tagasitoomisest tekkis tulude vähenemine, meeletu soov teha palju programmi neelas mängeldes miljoneid kroone, mida eelarves polnud. Lisaks majanduslangusest johtunud eelarvekärped.
Järgmise juhatusega, kuhu kuulusid ka tollane tehnikadirektor Tarmo Krimm ja finantsjuht Anneli Viita (nüüd Turkin), koostasime ellujäämiskava ja uue telejuhi valimise jaoks stsenaariumi edaspidiseks. Mäletan, kui ühel hetkel mõistsime, et õigem oleks eksisteeriv ETV likvideerida ja samast hetkest avada uus, mis hakkaks töötama efektiivselt ja eesmärgikindlalt, omamata kohustust vedada kaasas vananenud struktuuri ja vaimsust.
Samas oli selge, et selle jutuga meid kuulda ei võeta. Igaks juhuks mainisime siiski mõtet mõnele tollase ringhäälingu nõukogu liikmele, kes tegidki «hihihii!» – ja suundusid tagasi «tõsiste» teemade juurde.
Edasi on ETVd juhtinud riburada pidi Aare Urm, Ilmar Raag, Ainar Ruussaar ja nüüd ERRi Margus Allikmaa oma meeskonnaga. Kõik võimekad ja targad mehed, aga põhimured, nagu programmi keskpärasus ja probleemne organisatsioonikliima, ei kao. Nüüdsete avaliku kanali juhtide näol on tegemist hämmastavalt töövõimeliste inimestega, kes vist ööselgi ei maga, kuid saavutused on ERRis visad tulema. See on maja, kus paned tööd sisse mitu korda rohkem, kui tulemust vastu saad. Nagu omaaegses telereklaamis, kus kaks kilo tomateid muutus vaataja silme all loodusseaduste vastaselt üheks kiloks ketšupiks.
Riigivalitsemises on samalaadset nähtust nimetatud kummitempli efektiks. Sa tead, mida teha, ja teedki, kuid ei rammi läbi. Olen rääkinud mitme erasektorist riigitööle kutsutud võimeka juhiga, kes on kirjeldanud, kuidas riikliku struktuuri kollektiivne teadvus koos puudulikult määratletud käsuliinidega pärsib tulemuslikku tegutsemist. Sama on ka ERRi probleem. Riiklike sugemetega organisatsioon elab oma elu ega lase tugevalgi juhil ennast muuta.
Asi algab toimetajatest
Sisuliselt on kummitempel vastutuse küsimus. Alati on tore öelda, et vastutavad juhid, aga ajakirjanduses on mõõdupuuks tegelikult toimetajad.
Jutt, et ERRis pole eetriaega tõsistele saadetele, ei vasta tõele. Mitte keegi ei keela Maire Aunastel, Vahur Kersnal, Priit Kuusel või Anu Välbal, Katrin Vagal või Tiina Jaaksonil teha häid saateid, kus lahataks jõuliselt ühiskonna jaoks olulisi probleeme. Vaevalt et Allikmaa või Tomberg keelaks ka «Terevisiooni» või «Aktuaalse kaamera» meeskonnal võtta luubi alla kõige teravamaid ühiskonna valupunkte.
Ometi tulevad saated välja nii ja naa. Taevere ja paljud teised leiavad, et need ei tooda piisavalt ühiskondlikku väärtust, ning nõuavad uusi ja tõsiseid saateid. Kust aga sünnib lootus, et uued saated tulevad paremad? Neid tehtaks ju samade harjumuste, oskuste ja arusaamadega ajakirjandusest.
Keskpärase ja vähekaaluka ajakirjanduse taga nii pressis kui ka ringhäälingus on nõrgad toimetajad. Keegi peab vastutama iga konkreetse sõna ja sõnumi eest, mis kirjatükist, saatest või kanalist väljub, ning see on klassikaline toimetajate töö. Ladus saatejuht, tugev režissöör või hea silmaga lehekujundaja ei korva läbitöötatud sisu puudumist.
Toimetajaid tänapäeva Eesti meedia aga ei väärtusta ja professionaalses mõttes jääb neid üha vähemaks. Televisioonis on 1980ndate lõpust pandud põhirõhk toonase TV nõrgima külje – režii arendamisele.
Kui ma aastat viis tagasi tulin telest toona Eesti Päevalehe rüpes tegutsenud Linnalehte juhtima, olin üllatunud, et põhiaur läks lehe kujundusliku külje, maketi ja muu säärase peale. Viimase 20 aasta trend ajakirjanduses on olnud infomeedia taandumine visuaalmeedia ees. See on omamoodi aja märk – kellelgi pole nagunii aega sisusse süüvida. Ometi hakkab sisuta meedia sööma ühiskonda.
Ajalehe peatoimetajana ja telefirma omanikuna tean, kui raske on Eesti ajakirjandusmaastikult leida professionaalseid toimetajaid või neid endale koolitada. Toimetustes on harjutud kergemalt läbi ajama. Meedia paljususe ajastul on vastutuse mõiste devalveerunud. Arvatakse, et iga fragmentaarne mõte kannatab publitseerimist ka ilma laiemasse maailmapilti asetamata.
Tugev toimetaja on aga mõttehiiglane, kes on oma valdkonnas peaaegu ekspert, omades lisaks head analüüsivõimet, konsultantide võrku ja infotöötlusoskust. Teles lisandub sellele toodangu visuaalse poole hoomamine. Kui niisugune inimene töötab kriitiliselt läbi kogu trükki või eetrisse planeeritava materjali, tekib ajakirjandusele sisu. Toimetaja on väärtus, mida aga kanalid praegu ei hinda ega eelda.
Proffide puudumise probleem pole omane vaid ajakirjandusele. Ka mujal juhtub, et tahetakse parimat, aga välja kukub nagu alati. Miks sotsiaalminister Maret Maripuul läks niimoodi? Ja miks tema eellast peaaegu ei mäletatagi? Miks kaitseminister Jaak Aaviksool, targal mehel, juhtub? Ja peaminister Andrus Ansipil? Ja kultuuriminister Laine Jänesel?
Miks haridusministeerium alustas oma uut kutsehariduse populariseerimise aktsiooni gümnaasiumide piiramise plaanist, mitte sellest, et panna aur kutsekoolide täitmisele sisuga? Miks kukuvad asjad välja kehvemad ja rabedamad, kui me tegelikult tahame?
Mõtlemise küsimus
Nii nagu ajakirjanduses, on kogu riigis puudus professionaalsetest «toimetajatest». Kade ja uhke oli vaadata, kuidas Barack Obama pani kokku oma meeskonda: riigi tervishoiujuhi koha sai tippkirurg Sanjay Gupta, kes aastaid olnud tegev ka ülipopulaarse televisiooni tervisesarja toimetajana, energeetikapoliitikat juhtima Nobeli preemiaga pärjatud füüsiku Steven Chu. Mängus pole «lihtsalt poliitikuid», kellele partei annab täna oskuse juhtida põllumajandust, homme riigi rahaasju ja ülehomme midagi uut.
Hea ja kõike väljavabandav vastus on muidugi, et Eestis on inimesi vaid miljon ja nobeliste meil polegi. Võib ju naljatada, et kuulutaks Hiinale sõja ja annaks kohe alla – oleks edaspidi valida miljardi hulgast. See selleks.
Olen näinud lähedalt, kuidas Lääne-Euroopas töötab ajakirjandus, sealhulgas teleajakirjandus. Olen töötanud mõne projekti juures, läänes õppinud ja kolleegidega neil teemadel palju rääkinud. Korralik töö käib paljus teisiti kui meil Eestis. See ei ole üksnes rahanappuse, vaid mõtlemise küsimus.
Et koorevenise venitamine ERRi ümber lõpeks, tuleb rahvuskanali juhtidele anda täiesti vabad käed ja nõuda see-eest vastu mahereformimise asemel totaalset professionaalsust kogu organisatsioonis. Loogiline hetk kandvate muutuste tegemiseks jäi tele ja raadio liitmisel kasutamata, kuid eelseisev uue maja valmimine annab selleks veel ühe mõistliku šansi.