Raul Eamets ⟩ Kodulaen ei ole sama, mis riigivõlg

Pere eelarve ja riigi eelarve pole naljalt võrreldavad. Foto: Sander Ilvest

Sageli võrreldakse riigi eelarvet pere eelarvega. See võrdlus on lihtne ja loogiline, kõik saavad aru, et võlg on võõra oma ning laenuleib ja pirrutuli ei kesta kaua. Seega, igasugune laenamine on halb. Punkt. Kas see ikka on nii ja kas saab samastada perepea laenuvõtmist Eesti riigi laenuvõtmisega? Mina väidan, et ei saa. Miks?

Esiteks, kui pereisa on pangale võlgu 200 000 eurot, mis on võetud kinnisvara tagatisel, siis makseraskustesse sattudes tekib inimesel tõsine probleem. Ta peab välja kolima ja tema kodu pannakse müüki. Halvimal juhul kuulutatakse välja üksikisiku pankrot. Kannatajaks jääb alati kodanik. Pangad teavad väga hästi, et keegi ei ela igavesti ja enne inimese siit ilmast lahkumist on vaja temalt raha tagasi saada. Seetõttu nõutakse sageli laenutaotlejalt ka elukindlustust. See ei ole igal pool niimoodi. Paljudes riikides toimib nn «võtmed kätte»-süsteem. Näiteks USAs võib inimene maksuraskustesse sattudes oma kodust välja kolida, anda võtmed pangale ja alustada mujal uuesti nullist. Laen jääb konkreetse maja või korteri külge ja inimene saab selle tagasimaksmisest vabaks. Uus omanik maksab laenu edasi. Eestis võid välja kolida ja anda võtmed pangale, aga laenu pead ikka ise ära maksma.

Kui riik satub makseraskustesse, ei saa ta juba definitsiooni järgi oma kodanike tahte vastaselt riigi vara laenu katteks ära anda, sest tegemist on rahvusvahelises õiguses tunnustatud suveräänsuse ja enesemääramisõigusega. Tõsi, Kreeka võlakriisi ajal räägiti, et Kreeka võiks mõne oma saare võlgade katteks loovutada, kuid loomulikult seda ei tehtud. Seetõttu sattusid Kreeka näite puhul löögi alla Prantsuse ja Saksa suurpangad, kes olid Kreekale laenu andnud. Riik võib mõistliku laenamise korral laenu võtta ilma mingite ajapiiranguteta, sest eeldatakse, et samad riigid toimivad ka 100 või 300 aasta pärast.