NÄDALA NÄGU ⟩ Peaprokuröri rasked valikud

Riigiprokurör Andres Parmas. Illustratsioon: Johan Elm

Riigiprokurör Andres Parmasest räägivad kõik, kes temaga on kokku puutunud, kui võluvast isikust, kellega on alati huvitav juttu ajada ka vastuvõttudel õlleklaasi taga. Räägitakse tema laiast silmaringist ning ta on tunnustatud autoriteet kriminaalmenetluse asjatundjana. Parmast on hinnatud nii kohtunikuna kui ka rahvusvahelise õiguse eksperdina. Kui Urmas Reinsalu (Isamaa) algatas rahvusvahelise asutuse loomise kommunismikuritegude uurimiseks, siis sai ta oma sõnul hindamatut abi Tallinna ringkonna kohtunikult Andres Parmaselt.

Ka hiljem on nende teed korduvalt ristunud ning mitme Eesti õigussüsteemi lähedalt tundva eksperdi arvates oli just Reinsalu see, kes 2020. aastal valitsuse liikmena tõi Parmase peaprokuröri kohale. Tolleaegne välisminister aga kinnitab, et seda tegi siiski justiitsminister Raivo Aeg (Isamaa), lisades, et esimesena pakutud Lavly Perlingu kinnitamine teiseks tähtajaks ei saanud valitsuse tuge ning Parmas oli järgmine valik.

Viimased uudised suurtest kohtuasjadest, kus riigi prokurörid on jäänud kaotajaks pooleks, on aga suunanud tähelepanu ka peaprokurörile. Nii kaheksa aasta pikkuseks veninud Tallinna Sadama kohtuasi, mille lõppu pole näha ja kus prokurörid langevad nagu loogu ning keegi suuda seda pädevalt kohtusse viia, kui ka Porto Franco asi, kus süüdistus lihtsalt lagunes ning süüdistatavad ja kaitsjad võisid võidušampust juua, on tegelikult tõsised tagasilöögid. Sellised lood ei saa olla konkreetse prokuröri probleemiks, vaid vigu tuleb otsida ka kogu riigi prokuratuuri töö ja juhtimise korraldusest. Kindlasti ei saa peaprokurör ennast neist altminekutest distantseerida, vaid peab vaatama sügavamalt organisatsiooni sisse, mida ta on juba kolm aastat juhtinud.