/nginx/o/2011/07/19/677118t1haee6.jpg)
Arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistrikava avamine Tallinna Tehnikaülikoolis on tervitatav, ikkagi alternatiiv Eesti Kunstiakadeemiale ja Kõrgemale Tehnikakoolile. Kuid samas miski tekitab mõru maigu. Tundub, et kasutatakse ehitusettevõtjate lobitööd, kes lähtuvad väga pragmaatilisest maailmavaatest, mis on suunatud kasumile. Vähemalt kajab see vastu juba aastaid kestnud debatist ja kommentaaridest, millest suur osa on eriti EKA ja tema õpetuse suhtes otseselt halvustav.
Kunstnikke kasvatatakse, vaat nii! Eluvõõraid käkerdajaid, kes teevad kolemaju või püherdavad utoopias! Linnad on nende poolt rikutud! Ja meie arhitektuurivõistlusi võidavad välismaalased! (See on omaette teema, sest avatud võistlused on reeglina just noorema põlvkonna ala, suurtel tegijail on niigi tööd.) Neid teoseid pole tihti võimalik ehitada!
Olgu, klassikustaatuses Vilen Künnapul ja Ain Padrikul polnud ilmselt parim päev Viru keskust kavandades, kuid me ei tea, kuivõrd ja kuidas suunasid neid tellijad. Väljakut igatahes enam ei ole. Sama käib Raivo Puusepa Solarise kohta, millega kaasnes ka Sakala keskuse enamiku lammutamine ja Harald Armani sümmeetrilise Teatri väljaku idee lõhkumine. Näeme kommertshuvidega tellijaid, kes tahavad palju, ruttu ja odavalt. Müüdavat keskmist maitset.
Aga vaatame palun EKA eriala lõpetanute nimekirja. Jah, Leo Lapin on rohkem kunstnik kui arhitekt tõesti. Kuid üle päeva lähen mööda kohast Haabneemes, kus kunagise Kirovi kalurikolhoosi keskuses paiknes tema aiapaviljon, nüüdseks taastamise asemel lammutatud. Külaraamatukokku minnes möödun kadunud Ado Eigi 80ndate postmodernset efekti ja suurt lapselikku muinasjutumaa kujundit kandvast lasteaiast, mis on ammu tühi.
Käin vahel eemalt vaatamas Veljo Kaasiku venna maja Meriväljal, jällegi ikoon. Süda tilgub verd, vaadates, et Toomas Reinu üks suvila mu kodu lähedal on ikka müügis ja ma vist ei jõua seda osta. Või Raine Karbi karmilt minimalistlik isiklik maja? Ja nii edasi. Kas tõesti tahab keegi öelda, et arhitektuuribüroo Kosmos Rotermanni kvartal pole tase? Ja Kalle Rõõmus, isegi ta vanglahooned on esteetilised! Muru ja Pere? Nimesid võib loetlema jäädagi.
Aga nüüd pealkirja juurde. Osa tellijaid tõepoolest eelistaks pigem inseneriharidusega arhitekte. Näiteks tuuakse legendaarne hispaanlane Santiago Calatrava, tõesti insener, kuid pigem Leonardo da Vinci taoline mitmeid asju valdav tegija, vaadakem ta sildu näiteks. Või meie klassik Olev Siinmaa, taustalt tisler, aga millised hooned!
Kuid tegelikult on maja valmimine meeskonnatöö. Hea arhitekt, hea insener (mida oleks Louis Kahn teinud ilma August Komendandita, mõlemad vähem või rohkem Eestist), hea ehitaja ja usaldav klient.
Oma erialal olen aga üha rohkem lugenud artikleid paradigmamuutusest: disainer ei ole enam paljalt klienditeenindaja, ta on üha enam autor. Ma ei tea, kuidas see protsess arhitektuuri jõuab, aga huvitav on.
Seda võib kirjeldada toetusavaldusena EKA arhitektuuriõpetuse kunstliku nõrgestamise vastu, jah. Aga mõnedes arhitektuuribüroodes tuttavaid külastades olen näinud just tööjaotust arhitektide ja inseneride vahel, iga töö jaoks on keegi, arhitekti töö on mõelda ja joonistada ja siis koos inseneriga asjale tehniline lahendus leida. Ma kardan, et küündimatute inseneride hulk ületab küll küündimatute arhitektide oma, aga arhitektidele on lihtsam etteheiteid teha. Ikkagi «kunstiinimesed»...