FOTO: Corbis/Scanpix

Kas omand on püha ja puutumatu igavesest ajast igavesti ning mis vahe on laulul ja redelil arutlesid  Rein Raud, Marek Tamm ja Tarmo Jüristo.  vestlust ärgitas postimehe arvamustoimetaja Urve Eslas.

Rein Raud

FOTO: SCANPIX

Marek Tamm

FOTO: SCANPIX

Tarmo Jüristo

FOTO: SCANPIX

Urve Eslas

FOTO: Toomas Huik

Urve Eslas: ACTAga seoses on mõiste «omand» muutunud justkui iseenesest mõistetavaks terminiks ning eeldatakse, et kõik saavad ühtmoodi aru, mida sellega silmas peetakse. Aga samas ei ole omandi mõiste läbi ajaloo olnud sugugi nii selgelt ja üheselt mõistetav, ja ilmselt on neid tõlgendusi ka tänapäeval rohkem kui üks.

Rein Raud: Omandi mõiste on väga kultuurisõlteline. Isegi neis kultuurides, kus saadakse üsna sarnaselt aru sellest, mida omand või omamine võiks tähendada, on ikkagi suuri erinevusi. Aga neile lisaks on ka terve hulk selliseid kultuurilisi keskkondi, kus omandi kontseptsioon on radikaalselt teistsugune. See, mida meil praegu peetakse normaalseks, on 19. sajandil modernsuse tingimustes kujunenud lääne arusaam omandist, ja see on ajalooliselt üsna erandlik.

Tarmo Jüristo: Kas sa räägid intellektuaalsest omandist, kui viitad 19. sajandile?

Raud: Ka maaomandist. Näiteks Jaapanis oli maa keisri oma. Inimesed võisid maa üle omada teatud õigusi, ja võis ka nii olla, et sama maa üle ühtesid õigusi omasid ühed inimesed ja teisi õigusi teised inimesed. Ka meil on ju nii, et näiteks riigimetsas tohib seeni korjata ja selleks ei pea küsima riigi käest luba ega isegi selle riigi kodanik olema. See, et riik omab metsa, ei tähenda, et seal kasvavad seened oleksid riigi omand.

Jüristo: Samas, loomi ei tohi riigimetsas küttida.

Raud: Samamoodi ei tohtinud seda teha ka Sherwoodi laanes. Loomad ja seened on meil erinevad elusolendite liigid ja sellest tulenevalt on ka õigused erinevad. Keegi tohib püüda kala, keegi tohib küttida loomi.

Marek Tamm: «Omand» on väga mitmetähenduslik mõiste. Leian, et õigupoolest ei olegi võimalik «omandit» defineerida. Parimal juhul saame teha selle sees mõningaid eristusi, mis seda veidigi aitaksid avada. Kõigepealt saame teha olulise eristuse vastavalt omandi tüübile: laias laastus on olemas kas materiaalsed või mittemateriaalsed omandid.

Teiseks saame omandit eristada seeläbi, kes on selle omajad: on olemas individuaalne ja kollektiivne omand. Nende nelja väga üldise omandilaadi vahel on seosed tihti vaid tinglikud. Näiteks mittemateriaalse eraomandi puhul (nagu laul) pole rangelt võttes tegu omandiga, sest me ei oma muud kui ajaliselt piiratud kasutamisõigust mittekäegakatsutavale nähtusele. Ja seega pole tegu mitte omandiõigusega, vaid kasutusõigusega.

Raud: Ma vaidleks vastu, sest igasugune omand on mittemateriaalne. Omand on alati suhe: minu suhe mingitesse asjadesse ja minu teatud õigus nende asjadega midagi ette võtta. Isegi kui räägime materiaalsest omandist.

Kui ma omaksin vanalinnas renessansiaegset maja ja otsustaksin, et võtan ülemise korruse maha, sest mulle ei meeldi laemaalingud, siis ma ei tohiks seda teha. On anekdoot mehest, kes ronis oma redeliga naabri puu otsa ja hakkas õunu varastama. Jäi naabrile vahele, naaber küsib, et mis sa teed siin. Müün redelit, vastab mees. Aga miks sa seda siin müüd? – Minu redel, müün, kus tahan.

Aga tegelikult nii vist ikka ei ole, et ma saan öelda näiteks, et see on minu pudel ja ma viskan selle põrandale katki, sest ma tahan nii.

Tamm: Põhimõtteline erinevus materiaalse ja mittemateriaalse omandi vahel peitubki meie suhtes nendesse. Mittemateriaalne ehk intellektuaalne omand on sedalaadi omand, mis ei puuduta suhet mingi asja omamisega, vaid ainult selle kasutamisega. Kõige selgemalt avab seda suhte erinevust intellektuaalse omandi põhimõtteline mitteammenduvus.

Intellektuaalne omand ei saa kunagi otsa ja seda ei ole võimalik ka otseses mõttes varastada. Kui ma varastan su auto, siis sul ei ole enam seda autot. Aga ma ei saa varastada sinu laulu sel moel, et sul seda enam pole ja minul on.

Jüristo: Mulle näib, et me oleme siin kolm pimedat, kes kobavad ühte juriidilist elevanti ja püüavad teda kirjeldada. Tõsi, omandit võib näha kui suhet mingi objektiga. See mittemateriaalsus, mida Marek mainis, ei räägi aga sellest suhtest, vaid suhte objektidest, mis võivad olla kas materiaalsed või mittemateriaalsed.

Lawrence Lessig ehitab selle eristuse oma raamatus «Free culture» üles nii, et intellektuaalse omandi vargus ei ole sama, mis füüsiliste objektide puhul, kus on oluliseks komponendiks eksklusiivsus, kuna intellektuaalne omand on põhimõtteliselt teist laadi omandiõiguse objekt.

Jah, ka seda saab kuritarvitada, kuid vargus tähendab selle puhul midagi sootuks muud kui auto puhul Mareki toodud näites.

Tamm: Minu jaoks on oluline erinevus seegi, et materiaalse omandi suhe on üldjuhul igavene: kui sul on näiteks maja, siis pole selle omamine piiratud 70 aastaga sinu surmast, vaid sa saad seda pärandada, see on sinu oma. Intellektuaalne omand pole aga otseses mõttes omand, vaid piiratud kasutusmonopol. Tegelikult sa ei oma midagi, sa ainult välistad kolmandate isikute ligipääsu mingil ajaperioodil sellele n-ö omandile.

Raud: Ja hüvedele, mida selle intellektuaalse omandi kaudu on võimalik genereerida.

Jüristo: Huvitav tähelepanek võiks olla see, et kui lääne inimesed 1950ndatel Paapuasse jõudsid, avastati, et omandikontseptsioon oli seal sootuks teistsugune. See ei tähenda, et eraomandit ei oleks olnud. Kontseptsioon, et miski saab olla minu oma, nagu näiteks minu hambahari, ei olnud Paapuas kellelegi üllatuseks.

Küll aga oli sealsete inimeste jaoks väga veider ette kujutada, et maa võib olla kellegi oma või et kirves, kui sa selle maha paned, võiks endiselt kuuluda sulle, isegi kui kellelgi teisel on seda vahepeal vaja.

Seda on huvitav teada just selle tõttu, et meil on püütud juurutada müüti, nagu oleks omand midagi olemuslikku ja alati muutumatut, peaaegu kosmiline printsiip. Seda ta muidugi ei ole, mis aga samas ei tähenda, et omand oleks lihtsalt fiktsioon, millele ei maksa tähelepanu pöörata.

Vast oleks kõige mõistlikum näha omandi kontseptsiooni Durkheimi mõistes sotsiaalse faktina – see on konstrueeritud, läbi erinevate aegade kujunenud, aga see ei tähenda, et omand oleks kuidagi ebatõeline. Omand on faktina tõeliselt olemas.

Ja veel enam, kui vaadata omandit ja selle seoseid kapitalismi tekke ja omandiõiguse küsimusega, siis on sellest saanud üks ühiskonna fundamentaalseid telgi. John Locke oli esimene, kes ütles välja idee, et minu keha on minu omand, et mul on omandiõigus oma keha suhtes. Sellel põhineb kogu meie tänapäeva individualistlik maailmavaade, mis on nüüdseks jõudnud sinna, et «mina» on konstitueeritud läbi omandisuhte ja sellest omakorda tuleneb kõik muu.

Raud: See, kuidas omand on muudetud tänapäeva poliitilises olemises keskseks kategooriaks, et selle abil püütakse ära kirjeldada kõiki inimestevahelisi või majandussuhteid, on muidugi huvitav. Ja see lähenemine on minu meelest üsna selges seoses Marxiga. Marxi järgi on tootmine ja omamine kaks põhilist asja: kõik, mida inimene teeb, kui see loob tagajärgi, on tootmine.

Ja tootmise tagajärjel tekkinu omandab kas tootja ise või keegi, kes võtab selle omandi endale. Vaadates Eesti diskussioonide väiteid, võib näha, et meie poliitikud on marksistliku-leninistliku filosoofilise tagapõhja korralikult omandanud.

Tamm: Ma ütleks teistmoodi. Locke’i lähenemine oli individualistlik, omandiõigus sünnib õigusest oma isikule. Marxi panus oli aga vastupidine: tema argumenteeris, et inimene on sotsiaalne olend ja seega on eksitav arvata, et omandi- ja muud õigused lähtuvad üksnes üksikisiku autonoomiast. Marxi tõdemus, et inimene pole üksnes autonoomne subjekt, vaid ka sotsiaalne olend, on mu meelest väga relevantne ka praeguses intellektuaalse omandi üle peetavate vaidluste kontekstis.

Jüristo: Locke’i puhul on veel huvitav tähele panna, et individuaalse autonoomia postulaat – ma oman oma keha – oli otsene tulemus põhimõttest, et üks inimene ei saa teist omada. Meie jaoks on see üldiselt tunnustatud arusaamine, kuid antiikajal oleks see olnud väga jabur mõte, sest ilma orjade tööta oleks tollal olnud majandust üsna võimatu ette kujutada.

Raud: Mis me siin antiigist räägime. Veel Ameerika demokraatia isad omasid inimesi.

Jüristo: Ja seda peeti normaalseks omandisuhteks – seejuures oli kellelegi teisele kuuluva orja vigastamine asi, mida tuli omanikule kompenseerida, ja nii edasi. Locke’i ontoloogia, et mina ise oman oma keha, oli aga kaasaja mõistes fundamentaalne lähtepunkt, millest kasvasid välja kõik teised õiglased omandisuhted.

Raud: Ja alates Locke’ist on lääne kultuuris vabadust osaliselt defineeritudki läbi omandi, sest sa saad olla vaba vaid juhul, kui sul on omand, alguses omad oma keha ja siis veel üht ja teist. Olla subjekt tähendab olla omandisuhte subjekt.

Eslas: Vabaduse defineerimisega on veel üks huvitav asi: seadused lähtuvad põhimõttest, et eraomand on puutumatu. Aga see ei tähenda mitte seda, et omandiõigus tähendaks õigust omatava asjaga midagi teha, vaid pigem seda, et kellelgi teisel ei ole õigust minu asjaga midagi teha. Ja siin on oluline erinevus, mis tuli välja Paapua kirve näite puhul – kas me defineerime omandit kui seda, millele mul on õigus, või kui seda, millele teistel ei ole õigust.

Tamm: Tänapäeval näeme tihti, et ainus huvi, mida õiguslikult kaitstakse, on üksikisiku huvi, samas kui ühiskonna huvid on tagaplaanil. Eriti ilmekas on see intellektuaalse omandi puhul.

Ühiskonna huvides on, et avalikult liiguks võimalikult palju väärtuslikku informatsiooni, et kultiveeritaks loovust, et tehnilised uuendused leviksid võimalikult kiiresti. Tegelik praktika aga seab esiplaanile pigem vahendajate (eeskätt kõiksuguste korporatsioonide) huvi intellektuaalselt omandilt profiiti lõigata, mitte teenida ühiskonna arengu huve.

Jüristo: Paapua arusaam, et järgmine inimene võib mahapandud kirve võtta ja seda kasutama hakata, on olemuselt anarhistlik maailmavaade. Üks levinud vaade omandiküsimuse lähenemiseks on anarhistide puhul vaadeldav mitte selgete äärmustena, vaid skaalana: ühes otsas on need asjad, mis on minu omad igal juhul ja justkui iseenesest, ilma et selleks oleks vaja mingit seadust või kokkulepet – nagu minu keha või minu taskus olevad asjad. Skaala teises otsas on aga näiteks intellektuaalomand, mis saab omandiks regulatsioonidega, mitte sellega, et see on minuga kaasas või minu loodud.

Tamm: Intellektuaalse omandi kaitsmise ajalugu on väga selges ühenduses majanduse iseloomu muutumisega. Mida suurem osa on majandustegevuses intellektuaalsel omandil, mida enam raha seal liigub, seda enam seda valdkonda reguleeritakse.

Ameerika Ühendriigid on selle musternäide. 20. sajandi alguseni oli Ameerikas piraatlus pigem au sees ja seda põhjendati ühiskondlike huvidega. Ühendriigid olid siis intellektuaalsel turul pigem importijad ja nende huvi oli, et välisautorite ideed jõuaksid kiiresti ja odavalt ringlusesse.

Kui aga Ameerika autoreid hakati üha enam eksportima, muutusid autoriõigused aina rangemaks. Sada aastat hiljem on niisiis jõutud teise äärmusesse – intellektuaalne omand on ülim hüve, mida tuleb kiivalt kaitsta. Seegi näide osutab selgelt, et intellektuaalne omand ei ole loomuõigus, vaid instrumentaalne õigus, mis lähtub ühiskonna vajadustest.

Raud: «Intellektuaalne omand» on niisiis konstruktsioon, mis peaks peegeldama meie praegust olukorda, meie praegusi suhteid. See tähendab, et kui tegelikkus muutub, peab muutuma ka viis seda mõtestada.

Tamm: Ja siin me jõuame praeguste probleemide tuumani.

Raud: Omandi mõiste konstrueerub sõltuvalt sellest, milline on meie ühiskondlik-tehnoloogiline seisund. ACTA puhul tundub, nagu püütaks kehtestada igaveseks 19. sajandi mudelit, samal ajal kui tehnoloogia on olukorda oluliselt muutnud.

Tamm: Uus ühiskondlik-tehnoloogiline olukord ei tähenda mõistagi igasugustest autoriõigustest loobumist, vaid seda, et nende õiguslik kaitsmine peab olema kooskõlas inimeste intuitiivse arusaamaga õigusest. Ei ole mõistlik kriminaliseerida tegevust, mida kõik käsitavad enesestmõistetavana.

Kui me näiteks kriminaliseeriks läänes abielurikkumise, oleks see võib-olla küll õilis, kuid ei hakkaks tööle. Ainus viljakas tee uue õiguskäitumise kujundamiseks on kodanikke harida ja valgustada, pakkudes sealjuures tekkinud kitsaskohtadele toimivaid lahendusi.

Ja siin on palju mudeleid, mille poole liikuda, teiste seas näiteks copyleft’i ideoloogia, mis kaitseb autori õigusi oma loomingule teatud ulatuses (näiteks selle kommertsliku ärakasutamise vastu), soosides samas selle laialdast levitamist ja loovat kasutamist.

Ühiskond peaks arutama võimalike uute mudelite üle, mitte püüdma kopeerida vanu, mille järgimist uus ühiskondlik-tehnoloogiline olukord enam ei võimalda.

Raud: Olen ise autor ja saan hea meelega teoste loomise eest tasu. Aga ma kannataksin eraisikuna oma inimõiguste piiramisest rohkem, kui ma autorina kannataks oma õigustest ilmajäämisel, juhul kui kõik need kavandatavad direktiivid jõustuksid.

Jüristo: Öeldakse, et me peame ACTA ja muud seadused vastu võtma, sest muidu variseb maailm kokku, inimesed lõpetavad kirjutamise, ei tee enam muusikat ega muud kultuuri, sest kõik võivad seda vabalt varastada.

Samas, intellektuaalne omand on suhteliselt hiljutine nähtus, copyright terminina pärineb 17. sajandist. Aga me teame näiteks sellist väga elavat kultuurilist perioodi nagu renessanss, mis oli tükk aega enne copy­right’i, ja ometi loodi sel ajal nii et vähe ei olnud. Arusaam, nagu oleks loovus kuidagi tuletatav sellest, kas autoriõigused kehtivad või mitte, on üsna kentsakas.

Raud: Samamoodi see, et loovus on tuletatav kapitalismist.

Jüristo: Niipea kui taandad inimese õiguse sellele, mis ta on loonud, kaubaliseks suhteks, hakkabki ta elama kaubalise suhte elu. Ühendriikides algas copyright’i alla kuuluv ajavahemik 14-aastase perioodiga, ja seda sai siis omakorda 14 aastaks pikendada, aga see nõudis seda, et inimene ise läheb ja registreerib oma õiguse. Aga kui inimese suhe oma looduga muutus kaubaliseks, sai õigusest miski, mis tekkis koos loomisaktiga.

Kui täna vaadata moodsaks klassikaks saanud teoseid, siis nende õigusi omavad organisatsioonid, mitte inimesed, ja neil on omad huvid ja need ei kattu tingimata loojate huvidega. Nii on tekkinud olukord, kus kohtus ei vaidle õiguste üle enam loojad või isegi nende pärijad, vaid organisatsioonid, kes kaitsevad oma õigusi.

Raud: William Dawidow on väitnud, et muusikud ei peaks saama CDde müügist tulu, sest CDde müük tekitab nendele suurt kontserdipublikut ja seetõttu peab kogu tulu kuuluma plaadifirmale, kes investeeringu teeb. Aga samas, kui muusik paneks oma lindistuse ise Youtube’i, kus see levib tasuta, tekitaks ta endale oluliselt rohkem kontserdipublikut.

Eslas: Kelle huvides muutuvad autoriõigusi käsitlevad seadused?

Tamm: Kui püüda autoriõiguste muutlikust ajaloost välja tuua mingi üldine muster, on selleks autoriõiguste tähtsuse ja mõjuala pidev kasv. Praegu aga näeme, et see mudel, millele autori­õiguste ekspansiivne areng toetub, on üha enam konfliktis uute olude ja võimalustega.
Klassikaline autorikaitse lähtub romantilisest loojamudelist, mille kohaselt üks geniaalne inimene loob eimillestki unikaalse teose.

Tänapäeval on aga selge, et loovus ei väljendu üksnes üksikutes geniaalsetes loojates, vaid seda kannavad ka kõiksugu hübriidsed ja kollektiivsed kultuuripraktikad (remiksimine, taaskasutus, kaverid jne), ja see sfäär on juriidiliselt täiesti katmata või väga halvasti kaetud.

Praegu liigitub iga loominguline järeltöötlus, remiksimine, autoriõiguste jämeda rikkumise alla, mis selgelt pärsib loova mõtlemise arengut ühiskonnas.

Raud: Ja siit hea retsept, kuidas lahendada Kreeka majandusprobleemi. Kõik kreeka müüdid tuleb viia tagasi copyright’i alla.

Tamm: Teine probleem on see, et kui me räägime autoriõigustest, räägime enamasti delegeeritud autoriõigusest. Ja see sünnitab üha enam pentsikuid olukordi, kus loomingut kaitstakse looja enda eest. Muusik, kes tahaks oma lugu Youtube’i üles laadida, ei saa seda teha, sest organisatsioon, kes tema õigusi kaitseb, keelab tal selle.

Või kui kunstnik teeb näituse ja ajaleht tahab seda arvustada ja panna illustratsiooniks foto maalist, siis pole kunstnikul õigust seda lubada, isegi kui arvustuse ilmumine on tema huvides.

Jüristo: ACTA-le on palju ette heidetud, et see on ähmane. Kui sa kasutad midagi ja arvad, et see liigitub õiglase kasutuse alla, võib keegi hiljem ikkagi su turja tulla, kui tuleb välja, et sa teenisid selle kasutuse pealt raha. Ja see on põhjus, miks enamik inimesi üldse ei hakka selle õhukese jää peale minema.

Raud: Ja see on koht, kus asi võib korporatsioonidele endile kahjulikuks osutuda. Kui inimesed on harjunud saama midagi tasuta ja seejärel muudetakse see tasuliseks, siis nad ei hakka maksma, vaid otsivad muu lahenduse, mis annab samasuguse tulemuse.

Tamm: Eeldatakse, et inimene, kes midagi tasuta kasutab, on see, kes oleks selle asja nagunii ostnud, aga see ei pruugi nii olla. Samuti ei tohiks olla enam kellelegi uudis, et neid teoseid, mis levivad veebis edukalt tasuta, üldjuhul ka ostetakse rohkem. Arusaam, mida meisse püütakse istutada, nagu kannataks meelelahutustööstus viimastel aastatel kohutavaid kahjumeid, ei vasta tõele, sest kasumid endiselt kasvavad.

Eslas: Kui räägime autorikaitse seadustest, siis oleme vist teinud selgeks, et autoreid need just ei kaitse. Kelle õigusi need kaitsevad? Ma arvan, et me teame, kes on huvitatud isik, aga püüaks selle sõnastada, et ei jääks arvamust, nagu püüaksid autorikaitse seadused autoreid kaitsta ning kõik, kes on selle vastu, oleks samas ka piraatluse poolt.

Tamm: Autorikaitse seadustest võidavad üha enam vahendajad, mitte autorid. Mõneti on see paratamatu tagajärg olukorrale, kus loomevaldkonnas liigub üha rohkem raha, mis tähendab, et üha rohkem askeldab seal kõiksugu kasumijahis müügimehi. Autor on selle autoriõiguste üha pikeneva toiduahela viimane lüli, kelleni jõuavad vaid riismed rohkete vahendajate söögilaualt.

Raud: Seda olukorda saaks võrrelda prostitutsiooniga. Kui prostituudid saaks kogu tulu endale ja võiks vabalt valida oma klientuuri, siis see on üks olukord, ja kui meil on kupeldajad, siis see on teine olukord. Paljudes riikides ei ole esimene tegevus seadusega keelatud, aga teine on. Ma arvan, et suhe autorite ja vahendajate vahel on umbes sama.

Eslas: Kas on võimalik leida lahendus, mis ei piiraks autorite õigusi?

Tamm: Kui noppida näide raamatumaailmast, siis üks digiajastu suuri pudelikaelu on nn orbteosed. Need on raamatud, mille puhul ei ole autoriõiguste omanikku suudetud tuvastada ning seetõttu ei ole võimalik neid digiteerida ja avalikkusele kättesaadavaks teha. Sedalaadi teoseid on aga väga palju.

Praegu töötatakse nii Ühendriikides kui ka ELis võimalike õiguslike lahenduste kallal, kus aluseks on avalik huvi, mitte üksikisiku õigus. See samm legaliseeriks suure tüki vaimset kultuuripärandit, mis on praegu kusagil riiulitel tolmumas lihtsalt sellepärast, et pole ette näidata autoriõiguste omanikke.

Jüristo: Siin on nüüd juttu fundamentaalsest asjast. Ja nimelt sellest, et kultuur pole olemuselt erahüve. See võib küll olla eraisikute loodud ning sellest loomeprotsessist võib tekkida hulk eraõiguslikke tagajärgi, kuid olemuslikult on tegu millegi suuremaga. Kui taandada kultuur erahüvele, saab sellest meelelahutus. Kultuur on aga laiem, see konstitueerib meid kogukonnana, ühiskonnana.

Raud: Ja võimaldab meil üksikisikutena mõtestada oma elukeskkonda.

Jüristo: Kultuuri peabki suhtuma teistmoodi, seda ei saa näha lihtsalt meelelahutusena. Osa kultuurist seda küll kahtlemata ka on, kuid vaade, et see kõik on vaid tarbitav ajaviide – et teatrid on justkui ööklubid ja nii edasi –, vaesestab kultuuri tervikuna.

Tamm: Jah, siin me jõuame olulise tõdemuseni: intellektuaalne omand pole klassikaline omand, mis kulub, läheb katki või võib ära kaduda ja mida tuleb seega hoolega valvata. Intellektuaalne omand on ühiskonna üldine hüve, mis muutub seda hinnalisemaks, mida enam see levib, mida enam seda kasutatakse. Ja üks ühiskonna olulisemaid väljakutseid on teha see hüve maksimaalselt paljudele kättesaadavaks, mõistagi koostöös selle loojatega.

Raud: Mis võiks saada tulevaseks paradigmaks, on see, et kui midagi ostan, siis ma ei osta asja, vaid ostan kasutusõiguse, st ostan juurdepääsu mingile keskkonnale. Näiteks ostan juurdepääsu digiraamatutele. Mitte eraldi raamatu, mida ma ei saa isegi tagasi saata, kui see pole see, mis vaja, vaid õiguse lugeda piiramatul hulgal raamatuid.

Jüristo: Selles osas on tegelikult ju juba olemas väga häid pretsedente muusika vallast – nagu näiteks Last.fm või Spotify, mis on omamoodi personaalsed raadiojaamad. Need mängivad kuulajale meeldivat muusikat vastavalt tema profiilile, ilma et inimene peaks neid lugusid endale plaadiriiulisse või kõvakettale ostma.

Ma ise tõesti ei taha muusikat omada, see on mulle täiesti tarbetu koorem, olgu plaatide või mp3-de kujul. Ma tahan seda aeg-ajalt lihtsalt kuulata ja olen hea meelega nõus selle eest ka raha maksma. Ja ma oleks ülimalt rõõmus, kui midagi sellist oleks olemas ka raamatute jaoks.

Raud: Last.fm-i kõigele. Raamatutele, filmidele, ajakirjandusele.

Jüristo: See oleks tellimise ja mitte omamise baasil mudel. See ongi see, mille poole kultuuri kasutamine peaks liikuma.

Raud: Me peaksime siirduma omamise paradigmast kasutamise paradigmasse.

Eslas: Siis jääks ka alles kõik need osalised, keegi ei kaoks, jääks autor, jääks vahendaja.

Jüristo: Ja siis ei ole kellelgi ka suurt põhjust midagi varastada, kui autorite ühingu terminoloogiat kasutada.

Tamm: Kui avalikkusele võimaldada mugav ja mõistlikult reguleeritud ligipääs intellektuaalsele omandile, laiemalt kultuurile, ja kasutajapõhine mudel on siin kindlasti üks kõige perspektiivsemaid lahendusi, on see ühiskonnale väga suur saavutus.

Tema liikmed saavad sel moel lugeda vabalt kõiki vajalikke raamatuid, kuulata muusikat, vaadata filme, tegeleda digitaalsete loomepraktikatega. Ja mis saaks olla riigile olulisem kui see, et tema kodanikud on haritud, laia silmaringiga ja saavad maksimaalses ulatuses osa neid ümbritsevast kultuurikeskkonnast? See on kindlasti ülem eesmärk kui kaitsta jäigalt üksikuid korporatiivseid huvisid, isegi kui need tegutsevad autoriõiguste õilsa loosungi all.

Rein Raud on TLÜ kultuuriteooria juhtivteadur, Marek Tamm on TLÜ kultuuri­teooria dotsent ja Tarmo Jüristo on TLÜ kultuuriteooria doktorant.