AK FOOKUS ⟩ Ilmar Raag: lubasin Ukraina sõduritele, et kasutan neid ausaid kaadreid aasta pärast

Ilmar Raag (55) on mees nagu orkester. Orkestrit ta siiski ei dirigeeri, küll aga dirigeerib juba aastaid tagasi filmimaailmale südame kaotanud mehe tegemisi soov jäädvustada oma kaasaegset maailma. Seeläbi on sündinud mitu dokumentaalfilmi ning ridamisi mängufilme ja seriaale.

Et ohumärkidega olevikust ei saaks hirmuäratav tulevik, taasavastas Nõukogude armees sõjaväeteenistuse läbi teinud Raag endas juba kaks aastakümmet tagasi mundrikandja ja riigikaitsja soone. Tänavustel märtsivalimistel kandideeris ta paljudele üllatuseks koguni riigikogusse.

Käite sageli Ukrainas ja kogute seal materjali dokumentaalfilmi jaoks. Kuku raadio eetris ütlesite, et te ei ole seal lihtsalt üks neutraalne ajakirjanik, vaid väga selge positsiooniga filmitegija. Kui keeruline on jääda uuriva pilgu juurde, kajastades sõda Ukrainas, kus selge väärtuseline hoiak olemas?

Ma vastaksin: nii ja naa, igal asjal on kaks külge. Ukraina ametlikus infopoliitikas näen ma teatavat skisofreeniat, mis tuleb sellest, et sõda venib ning nad saavad aru, et see tegelikult kogu aeg muutub ja nad ei saa teha sama kommunikatsiooni, mida nad on teinud sõja algusest saadik. Osalt on see seotud sellega, et inimesed väsivad, kaotusi on palju.

Ja teisalt on küsimus puhtalt suure strateegilise kommunikatsiooni vallast. Nad peavad riikliku kommunikatsiooniga ikkagi garanteerima lääneliitlaste poolehoiu. Ja selleks, et lääs toetaks Ukrainat, peab lääs uskuma, et Ukraina on võimeline võitma.

Minu huvi filmi tehes ei ole üle rääkida Ukraina ametliku kommunikatsiooni sõnumeid, vaid püüda aru saada, kuidas riik hoolimata kõigest võitleb. Filmi pealkiri ongi «Nii nad võitlevad».

Kas teid ei tee murelikuks, et kui räägitakse Eesti riigikatse tugevdamisest, siis seda kommunikeeritakse peamiselt nii, et eraldatakse sajad miljonid eurod, soetatakse selline ja selline masinate hulk. Samas ei ole meil pommivarjendeid, suuri sõjakriisi õppusi ei ole elanikkonnale korraldatud. Tegelikult meie inimesed ei tea, mida teha esimesel sõjapäeval. Nende miljonite taustal ei tundu riik sõjaks päriselt valmis.

Ma ei ole teiega lõpuni nõus. Ukraina näitel näeme seda, et ühiskonna valmisolekuks on vaja kahte asja. Peab olema mingisugune tuumik, kes on valmis organiseeritult tegelema. Ukrainas oli seda vähe. Tuumik ei pea olema isegi mitte organiseerunud organisatsioonidesse, vaid tal peab olema kaitsetahe. See oli Ukrainal olemas.

Eestis on see taimelava kodanikest, kes ka teavad, mida teha, protsentuaalselt elanikkonna hulgas suurem. Ehkki meie võimalik konflikt tuleb pigem ilmselt natuke teistsugune. Seda esiteks, ja teiseks ka need riigikaitselised miljonid peavad olema kulutatud, sest päris tühjalt kohalt ei saa seda kõike teha.

Teie praegune loomeinimese positsioon võib totaalselt muutuda, kui seote ennast parteipoliitikaga. Siiamaani olete olnud tuntud filmitegija, avalik mõtleja, keda kutsutud igale poole ja kes põhimõtteliselt meeldib enamikule.

Ei, ma juba ammu ei meeldi enam kõigile, sellega on kõik korras. Olen ka piisavalt vana, et ei hooli sellest nii väga. Olen ju olnud päris pikalt ka riigiametis ja avalikus teenistuses. Ühel hetkel tuleb arusaam, et sellisel kujul oled vaid täitnud neid suundasid ja reegleid, isegi kui saad aru, et tegelikult sinu meelest liigub see masin vales suunas. Ja jõudes nüüd siis 55. eluaastani, saan ma aru, et enam ei ole teist teed. Pean aitama kaasa sellele, et Eesti senine edulugu päriselt ära ei kao.