JUHTKIRI ⟩ Teeme ise laskemoona!

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• NATO liitlaste laskemoonalaod on hakanud tühjenema.
• Eesti peab olema võimeline endale laskemoona tootma.
• Meie kaitsetööstuse ajalugu annab selleks alust.

Ukraina sõda on toonud kaasa tehnoloogilisi uuendusi, näiteks droonide kasutamise seninägematus mahus. Aga kõrgtehnoloogiliste uuenduste kõrval pole kusagile kadunud Esimese maailmasõja Verduni lahingu stiilis klassika: vastase halastamatu tampimine suurtükitulega, mida on nimetatud ka «tulevalliks».

Ukrainal on kulunud iga kuu umbes 60 000 – 210 000 suurtükimürsku. Venemaa on kulutanud mitu korda rohkem, iga kuu 600 000 – 1,8 miljonit mürsku. Kulu erinevus on tulenenud peamiselt moona kättesaadavusest sõja eri faasides.

Ja need on üksnes mürsud. Tarvis läheb veel mitmesugust laskemoona, mille kulu on samuti meeletu nagu positsioonisõjale kohane. Kummalgi poolel on hakanud moona nappima. NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles sõja esimese aastapäeva eel: «Ukraina praegune laskemoonakulu on mitu korda suurem kui meie praegune tootmistase. See paneb meie kaitsetööstused pingeolukorda.»

NATO liitlaste laod on hakanud muret tekitavalt tühjenema. Olukorda on veelgi pingestanud Hamasi-Iisraeli konflikt, sest moona kulub sealgi. Kuid Iisraelil ja Ukrainal on üks erinevus. Iisraeli vägagi kõrgtehnoloogiline kaitsetööstus toodab ise laskemoona peaaegu kõigile oma torudele.

Eestilgi on aeg luua endale täpselt selline võimekus. Tänane Postimees kirjutabki kaitseministeeriumi plaanist luua Eestisse laskemoona tootmiseks mõeldud kaitsetööstuspark. See võiks tööd alustada 2–2,5 aasta pärast ning seal võiks toota moona padrunitest kuni suurtükimürskudeni. Võimalikke asukohtadena vaadeldakse viit omavalitsust: Lääne-Harju, Rakvere, Viru-Nigula ja Lüganuse valda ning Pärnu linna (meenutame lugejatele, et pärast omavalitsusreformi on Pärnu linna koosseisus palju metsa- ja põllumaad).

Eesti peab olema võimeline varustama oma kaitseväe torusid kõige elementaarsema kohapeal toodetud moonaga.

Strateegiliselt mõeldes on tegemist ainuõige otsusega. Ehkki NATO on solidaarselt Ukrainat aidanud, võib rahvusvahelise julgeolekuolukorra halvenedes tekkida olukord, kus kõik riigid täiendavad esmalt enda moonaladusid. Eesti peab olema võimeline varustama oma kaitseväe torusid kõige elementaarsema kohapeal toodetud moonaga.

Selles poleks midagi enneolematut, mõeldes Eesti kaitsetööstuse ajaloole. Esimese iseseisvusperioodi jooksul tegutses Miinisadama lähedal Erika tänaval Arsenali kaitsetööstus, mis parimatel päevadel tootis maailmas innovaatilise konstruktsiooniga püstolkuulipildujaid ning soomusautosid Arsenal-Crossley (nime teise poole andis kasutatud Briti päritolu veoautošassii).

1930. aastate algusest oli Arsenalis võimalik toota kõiki Eesti kaitseväe püssi- ja kuulipildujatüüpide osi, vajalikke mürske, sütikuid jne. Huvitavatest toodetest tasub mainida veel käsigranaati «Eesti kaigas» ja Pioneeripataljoni ohvitseri Theodor Tomsoni loodud tankitõrjemiine, mida toodeti tuhandeid.

Ajalugu on näidanud, et Eesti on suuteline tootma kõrge kvaliteediga sõjavarustust. Loodetavasti õpitakse pärast iseseisvuse taastamist kuni 2012. aastani tegutsenud riikliku relvatööstuse E-arsenali kurvast kogemusest. Vajalik on hea koostöö kaitsevallas tegutsevate eraettevõtjate ja riigi vahel. Meil on vaja esmast moonavarustuskindlust.