Jüri Kuuskemaa ⟩ Usaldamatus Toompea ja all-linna vahel on säilinud tänini

Pika jala ja Lühikese jala väravatornide vaheline Usaldamatuse müür Pika jala tänaval. Foto: Eero Vabamägi

• Pika jala linnapoolsel serval takistas allakukkumist vaid põgus puidust palissaad.
• Munakividega sillutatud kitsas kaldtee oli eriti ebamugav vihma, lume ja jääga.

Kleio mäletab, kuidas Tallinna kerkis müür, mida rahvasuus hakati Usaldamatuse müüriks kutsuma, kirjutab kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa.

Aastal 1454 sai linna ehitusmeister Hans Kotke ülesande asuda uuendama linnamüüri Toompea-poolse tugevdamisega. Kuid mitte ainult. Tuli välja ehitada ka sootuks uus müürilõik Pika ja Lühikese jala väravatornide vahel.

Senini oli see kõige ohtlikum liiklustee Tallinnas. Munakividega sillutatud kitsas kaldtee oli eriti ebamugav vihma, lume ja jääga, mil kaubakoormatega vankrid tikkusid libisema ja Toomkooli tõttavad poisid komistama ja varbaid märjutama. Kõige hullem oli see, et Pika jala linnapoolsel serval takistas allakukkumist vaid põgus puidust palissaad. Tuli ette, et hobused koos vankritega plärtsatasid sellest läbi, kukkudes sodiks Rataskaevu tänava äärsete majade õuedes.

Hans Kotke juhtimisel tehti nüüd väravatornid kõrgemaks ja võimsamaks, nende vahele ehitati toekas müür, mis linnammüürist kiduram polnud. Seeläbi muutus liiklus siin märksa ohutumaks. Ühel vanal pildil on näha, kuidas keegi uhke aadlimees Pikka jalga pidi alla vurab, tõlla ees koguni kuus hobust.

Viimastel sajanditel on Pika jala piirdemüüri mõnevõrra madalamaks tehtud, et naabermajade eest vähem valgust varjata.

Rahvasuus sai uus müür Usaldamatuse müüri nime. Selle mõistmiseks peame meenutama neid vastuolusid, mis valitsesid Toompea kui ülalinna ja hansalinna kui alalinna vahel. Mõlemal oli oma seadustik ja juhtimissüsteem.

Need suleti õhtuti all-linna poolsest küljest, justkui oleks karta vaenlaste tulekut Toompealt all-linna.

Ülalinn oli maaisanda kants ja seal oli maksvusel rüütli- ehk maaõigus. Maaisandaks oli Saksa ordu foogt, kes omakorda allus Liivimaa ordumeistrile Riias. Toompea lossis pesitsenud ordurüütlite arv polnud suur. Ordu sõjalise jõu põhiosa moodustasid vasallid – rüütlitest mõisnikud, kes elasid enamiku ajast maal ja tegelesid oma mõisate haldamisega. Vähem kui 50 neist omas kinnisvara ka Toompeal, kus enamasti veedeti aega vaid talveti.

Mõisnikud aga olid mitmel põhjusel pahased all-linna peale. Nad kurtsid, et nende mõisad kipuvad talupoegadest tühjaks jooksma, sest «linnaõhk teeb vabaks» ning siia tuldi pärisorjusest paremat põlve otsima.

Mõisnikel oli keelatud lasta linna põgenenud talupoegi kinni võtta. Arestimisõigus linna territooriumil kuulus vaid linna foogtile, mitte Toompea foogtile. Tol oli kariõigus vaid toompealaste üle. Ainult Tallinna rael oli kohtumõistmise õigus linna maa-alal, sealhulgas ka surmanuhtluse määramiseks. Hansalinna kodanikud olid ühtlasi vabad ordu sõjategevusest, osaledes vaid linna kaitseväes.

Aadlikel oli pretensioone ka hansalinna kaubanduse korraldusele. Nad tahtsid oma mõisate saadusi sadamas välismaistele kaupmeestele müüa, ent Tallinna raad keelas seda teha. Hansalinn on sadama rajanud ja hooldab seda, ükski mittekaupmees ei tohi siin äri ajada. Lübecki linnaõiguse alusel saadud privileegid kinnitavad seda.

Linn oli ka huvitatud elanike juurdevoolust, olgu välismaalt või Eesti küladest. Siia tulnud talupojad leidsid rakendust ehituses, transpordis ja teeninduses. Esialgu suuremat füüsilist jõudu ja vähemat väljaõpet nõudvates ametites, kuid paljud nende järglastest pääsesid juba peenematesse ametitesse. Olles käsitöötsunftide liikmeiks saanud, tõusid nad sotsiaalsel redelil, kui vaid elamisloaga kaaskodanikest said täiskodanikud.

Aastal 1525 tuli Riiast Tallinna siinsetelt vasallidelt ja kodanikelt truudusevannet nõudma äsja meie maaisandaks tõusnud Liivimaa ordu meister Wolter von Plettenberg. Sel puhul rivistusid Raekoja platsile nii sakslastest kui mittesakslastest kodanikud. Sakslased ütlesid truudusevannet ordumeistrile ja Revali linnale saksa keeles. Mittesakslased, st eestlased, ütlesid vannet meistrile ja «aulikule Tallinna linnale» mittesaksa ehk eesti keeles.

On huvitav täheldada, et juba 500 aastat tagasi eelistasid linna kaks põhilist rahvusgruppi – eestlased ja sakslased – erinevat linnanime.

Kahe linnaosa eristamiseks olid välja ehitatud Lühikese ja Pika jala tornide lukustussüsteemid. Mõlemal oli langevõre ja kaks kindlusust. Need suleti õhtuti all-linna poolsest küljest, justkui oleks karta vaenlaste tulekut Toompealt all-linna. See usaldamatus Toompea ja all-linna vahel on säilinud tänini. Asjaolu, et Toompeal on võimul reformistid, linnas aga keskerakondlased, on komistuskiviks üksmeelele. Sümboolseks lepitussooviks on peaministri ja Tallinna linnapea iga-aastane kohtumine Lühikese jala väravatorni juures Tallinna päeval, 15. mail.