MART KULDKEPP ⟩ Sõda Ukraina vastu, hübriidsõda Eesti vastu

Soome piirivalvelaev Turva Balticconnectori vigastuskoha lähedal. Foto: Lehtikuva

Praegu saab kommunikatsioon Eesti ja Venemaa vahel leida aset üksnes vastastikuste jõudemonstratsioonide abil, arvab Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Londoni ülikoolis Mart Kuldkepp.

Enne eelmise aasta 24. veebruari oli lääne Venemaa-ekspertide seas levinud arvamus, et Vladimir Putini autokraatlik režiim on justkui mingi huvitavalt «postmodernistlik» nähtus, mis ei teosta riigivõimu mitte niivõrd otseste sunnimeetmete kui propaganda ja kulissidetaguse poliittehnoloogia abil. Selle seisukoha tõsiseltvõetavus on nüüd aga kõvasti kannatada saanud, sest Vene ametivõimude otseselt genotsiidi õhutav retoorika, terror ja raketirünnakud Ukraina tsiviilelanikkonna vastu ei jäta postmodernismile ilmse brutaalsuse kõrval enam kuigi palju ruumi.

Ka Vene sõjalise doktriini «hübriidsus», millest varem palju räägiti, kõlab praegu pigem õõnsa sõnakõlksuna. Arvamus, et Venemaa eelistab oma vastaste kahjustamiseks ebatraditsioonilisi võimekusi – alates küberrünnakutest kuni pagulasvoogude relvana kasutamiseni –, pole siiski kogu tõde. Nüüdseks juba enam kui 600 päeva kestnud täiemahuline rünnak Ukraina vastu on kõige lihtlabasem konventsionaalne positsioonisõda koos kurnamislahingutega; just nimelt see, mida erinevad «tuleviku sõja» teoreetikud on pidanud vähemalt Euroopas ajaloo prügikasti kuuluvaks.