Mõningaid järeldusi võib siiski teha. Esimene järeldus on olemuslikult loogiline. Kui tegemist on olnud poliitiliselt kallutatud protsessiga, nagu on väitnud mõned poliitikud, siis sellele vaatamata on meie kohtud «tellimusest» sõltumatud. Vähemalt antud juhul on seda tõestanud Harju maakohus.
Poliitilise tausta on sündmustele andnud asjaolu, et peale Keskerakonna-vastase süüdistuse saamist astus Jüri Ratas peaministri kohalt tagasi ning Mihhail Korb lahkus Keskerakonna peasekretäri kohalt. Valitsus lagunes ja tekkis uus koalitsioon, mis lõi soodsad eeldused praeguse valitsuse tekkeks.
Teine järeldus on samuti loogiline, vähemalt osaliselt. Õigusriigis otsustab kohus süüdi- või õigeks mõistmise rangelt asitõendite põhjal ega hakka ise midagi leiutama lähtuvalt sellest, kuidas miski kellelegi «paistab». Arvestades süütuse presumptsiooni ja teisi süüdistatavate põhiõiguseid, võtab kohtuprotsess aega, sest õigusfilosoofiliselt on parem süüdlase õigeksmõistmine kui süütu süüdimõistmine.
Kuid ainuüksi tõenäosusteooriat silmas pidades (et kõik lahendid ei saa olla ühesuguse tulemusega) torkab silma, et nn. poliitilistes protsessides pole prokuratuuril viimasel aastakümnel olnud suurt edu ning üksteise järel on laekunud õigeksmõistvad otsused. See tähendab, et prokuratuuril on põhjust sisekaemuseks. Ilmselt tuleks tõendeid paremini koguda ja kogutut tuleks paremini kaaluda. Lisame siia endise peaprokuröri Lavly Perlingu väljaöeldu, et prokuratuuri ei juhita ja et Eestis puudub korralik karistusseadustik. Perling ütles seda Tallinna sadama kohtuprotsessi pretsedenditu venimise kohta prokuratuuri süül. Meenutame, et see kriminaalasi algas juba 2015. aasta suvel. Nii kaua ei peaks kohtuasi nüüd ka aega võtma.