LAURI VAHTRE ⟩ Kurjusele tuleb vastu hakata

Üks lootusrikas Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamise hetki oli Oslo rahulepingu sõlmimine USA presidendi Bill Clintoni vahendusel 28. septembril 1995. Pildil (vasakult) Jordaania kuningas Hussein, Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin, USA president Bill Clinton, Palestiina omavalitsuse juht Yasser Arafat ja Egiptuse president Hosni Mubarak. Ning mõelgem nüüd korraks, mis on nendest meestest saanud. Foto: Arnie Sachs via www.imago-images.de

Kui kaua läheb Euroopa arvamusliidritel aega mõistmaks, et asi pole üksnes teise kultuuritaustaga sisserändajates, vaid ennekõike ikka selles, kuidas me ise maailma näeme või keda kelleks peame? Nii küsib ajaloolane ja kolumnist Lauri Vahtre (Isamaa).

Kui vähegi erapooletult uurida Palestiina araablaste ja juutide vaenu ajalugu, võib ilmselt teha kaks järeldust. Esiteks, igal lool on alati eellugu, ja selle vaenu eellugude eellood viivad meid peaaegu et veeuputuse-eelsesse aega, nii et otsustada, kuidas see üldse algas, pole peaaegu võimalik.

Teine järeldus on kurvem ja ütleb, et lahendust ei olegi. See viha sureb koos palestiinlaste või juutide või mõlemaga. Nagu ühes Tõnu Tepandi laulus Jaan Kaplinski sõnadele: «Kes see pani kaks vaest peni / ühe keti otsa / köitis penid ühte seni / kuni üks saab otsa» – vihjega ka teistsugusele lõpule: «… nemad jäävad ühte seni / kuni kõik saab otsa.»