Just selle küsimuse peame endale esitama, kui mõtleme kakskeelsele riigile, Eestile, mis ometi peaks olema vaid ja ainult eestikeelne, ja seda lausa põhiseaduslikult, kirjutab toimetaja Ene Kallas.
ENE KALLAS ⟩ Kas eestikeelsuse rong on lõplikult läinud? (1)
Kui taas kord kõik ausalt ära rääkida, siis mu väike paskvill eesti ja vene keele teemadel äratas natuke tähelepanu. Nimelt võttis ühendust pealinna kolinud kunagine kolleeg ja rääkis loo sellest, kuidas Tallinna koolides on tekkinud olukord, kus vene lapsed, kes on pandud eesti kooli, ei saa seal lihtsalt hakkama. Jäävad istuma. Sest õpetajad ei oska vene keelt. Olgu peale, see on igati normaalne, et eesti koolis õpetab eesti keelt kõnelev õpetaja. Mis aga ei ole normaalne, on see, et laps, kelle emakeel on vene keel, ei saa haridust, sest ei oska keelt.
Mis oleks lahendus? Kui alates 1991. aastast on ignoreeritud probleemi ja alles nüüd hakati sellega intensiivsemalt tegelema? Selge see, et mitte keegi ei hakka käsu peale ja hommepäev kõnelema võõrast keelt, isegi kui ta on keelekeskkonnas. Iseasi on muidugi, kas laps tahabki õppida võõrast keelt, sest kodune keskkond on midagi muud. Ema ja isa ei räägi, miks peaks lapski? Mida me siis muudame? Kuidas teha nii, et ema ja isa räägiks?