Kadri Mägi-Lehtsi ⟩ Miks eestimaalane ei taha, saa või oska pikalt ja tervelt elada?

Kadri Mägi-Lehtsi. Foto: Erakogu

• Tervisele pööratakse liiga vähe tähelepanu.
• Tervishoiu juhtimisel jääb õhku hulk küsimusi.

Kui pole tugeva vaimse ja füüsilise tervisega inimesi, pole võimalik ei head haridust omandada ega kaitsevõimesse panustada. Riikliku tähtsusega küsimus peaks olema «Miks eestimaalane ei taha, saa või oska pikalt ja tervena elada?», kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu tervise töörühma juht Kadri Mägi-Lehtsi.

Tänavu arvamusfestivalil kuuldud terviseteemalised arutelud tegid nukraks, sest ennetusega, sooviga kaua ja hea tervisega elada, on tõesti täbarad lood. Eestimaalaste tervena elatud eluiga ehk piiranguteta igapäevaeluga hakkamasaamine, ka näiteks kroonilisi haigusi põdedes, ei vea meid pensionini välja. Riigina valmistume esmalt sõjaliseks kaitseks, muretseme rände pärast, soovime sündimust suurendada, kuid inimene ja tema tervis ehk meie suurim vara, pole nagu prioriteet. Seda kinnitab vähene tähelepanu tervisele koalitsioonileppes, ka ei jõudnud tervis ja selle hoidmine arvamusfestivalil parteijuhtide huviorbiiti.

Riikliku tähtsusega küsimus peaks olema «Miks eestimaalane ei taha, ei saa, ei oska kaua ja tervena elada?» Miks paljud inimesed kas ei hooli, taha või suuda võtta vastutust omaenda tervise eest? Millised võiksid olla riigi, kohalike omavalitsuste, ettevõtete nügimise meetodid, et enese, oma laste ja kõigi ühiskonnaliikmete tervise eest hoolitsemine oleks oluline kõigil ühiskondlikel tasanditel. Vajadus leida vastuseid neile küsimustele tuleneb Eesti demograafilisest ja majanduslikust seisundist. Üksnes terved töötavad inimesed saavad luua lisandväärtust, millelt koguda makse ja tagada sotsiaalne heaolu. Tööandjatest ja tervetest töötajatest sõltub kogu riigi edasine areng, sealhulgas kaitsevõimekus.

Eestimaalaste tervena elatud eluiga ehk piiranguteta igapäevaeluga hakkamasaamine, ka näiteks kroonilisi haigusi põdedes, ei vea meid pensionini välja.

Seetõttu peab Eesti inimeste tervis saama osaks poliitikakujundamises (põhimõte: health in all policies). Kui praegu on igal ministeeriumil oma poliitika ja seadused ning eelnõud läbivad rahandusliku mõjuhinnangu, siis lisaks finantsvaatele on äärmiselt oluline inimvaade ehk mõjuhinnang tervisele. Lihtsustatult öeldes, kui pole hea vaimse ja füüsilise tervisega inimesi, pole võimalik ühtegi teist poliitikat ellu viia, olgu selleks hariduse omandamine või kaitsevõimesse panustamine. Tervise- ja tervishoiupoliitika fookusesse võtmisega saab valitsus alustada praegustes rahanappuse tingimustes.

Tervis ja tervishoid – probleemid, kitsaskohad ja neile lahenduste leidmine tuleb välja tuua sotsiaalministeeriumi kitsastest koridoridest, sest Eesti inimesed kaotavad haigustele ja enneaegsele surmale kolmandiku eluaastatest. Rahasse arvutatuna tähendab see enam kui miljardi euro võrra rahvusliku rikkuse kadu.

Kas meil on strateegiline tervishoiujuhtimine? Meil on arengukavasid ja analüüse, alates rahvastiku tervise arengukavast kuni heaolu arengukavani, kuid tervishoiu korralduslik juhtimine on kuidagi märkamatult läinud üle tervisekassale. Varem teiste ametkondade hallata olnud olulised valdkonnad on nüüdseks terviskassa juhtida – näiteks riikliku ravimivaru hoiustamine (kuni külmlao ülessulamiseni oli see terviseameti hallata), perearstide asendussüsteem (taas varem terviseameti haldusala), vanglameditsiin (varem justiitsministeerium), ennetustegevus (kus jookseb piir Tervise Arengu Instituudi ja tervisekassa ennetustegevuste jaotamisel?).

Kuigi tervisekassas töötavad võimekad inimesed ja ongi mõistlik tervishoiuga seonduv viia ühtse juhtimise alla, siis õhku jääb terve rida küsimusi. Näiteks, kus erinevaid tervishoiuteenuseid osutame, milliste kõrgtehnoloogiliste teenuste jaoks piisaks ühest kompetentsikeskusest Eestis, kuidas muuta tervishoiuteenuste osutajate rahastamist koostööd soodustavaks ja paremat tervisetulemit toovaks. Samuti, kuidas luua vabatahtlikku (nn erameditsiini) ja maksumaksja raha kasutavate tervishoiuasutuste vahel vastandumise asemel parem sünergia. Need küsimused jääva täna õhku ja iga tervishoiuasutus areneb omasoodu.

Tervis ja tervishoid – probleemid, kitsaskohad ja neile lahenduste leidmine tuleb välja tuua sotsiaalministeeriumi kitsastest koridoridest.

Lisaks tervise hoidmisele on tööandjatel muid inimestega seotud muresid. Näiteks on tänased töötajad neljast erinevast põlvkonnast ning tööandja vajab abi ja nõustamist, kuidas kohelda kõiki võrdselt ja samas arvestada iga töötaja vaimsete ja füüsiliste eripäradega. Kui tööturule sisenejatel on sagenenud vaimse tervise probleemid, siis vanemaealistel pigem füüsilise tervisega seonduv.

Arvamusfestivalil oli rõõm kuulda edukamate tööandjate näiteid ja soovi suurendada tervise jaoks tehtud investeeringuid oma töötajatesse. Ka aruteludes osalenud poliitikud ja ametnikud suhtusid valdavalt mõistlikult vajadusse tõsta praegust tervisekulude 400-eurost piirmäära ja laiendada loetelu, mille alusel tööandja saab tulumaksuvabalt töötajate tervisesse investeerida. Tõdeti, et selline investeering ei hakkagi kunagi olema taskukohane kõigile ettevõtetele, kuid see on üks moodus ravijärjekordade lühendamiseks ja töötajaskonnale õigeaegse ravi tagamiseks. Paraku, nagu mitmel teiselgi arulelul, jäi õhku, kes ja millal head mõtted ellu viib.

Inimeste endi, tööandja, tervishoiu rolli ja vastutust Eestimaa tuleviku ees ei tohi alahinnata, mistõttu tervishoius vinduv kriis peab jõudma juhtpoliitikuteni, sest terved ja targad inimesed viivad elu edasi.