Eesti haridus- ja riigiasutusi tabanud pommiähvarduste lainega kaasnenud administratiivne ja bürokraatlik soov otsustamist vältida näitab, et keskvalitsus pole valmis tõhusaks kriisile reageerimiseks ka teoreetiliste hübriidohtude puhul. See oli justkui õppus, milles paljastus meie süsteemi efektiivse otsustamise, aga ka kriisikommunikatsiooni hilinemine – see on probleem.
Neljapäeva hommikul elasid pea kõik lapsevanemad Eestis üle väikestviisi šoki, kui said teada, et nende lapse koolile või lasteaiale on tehtud pommiähvardus – nii ka mina. Olukord, kus ööl vastu 12. oktoobrit saabunud pommiähvarduste laines jäeti asutuste enda otsustada, mida teha, on kriisi käsuahela loogikast kummastav. Kuigi sel korral reaalset ohtu polnud, paljastas see stressiolukord süsteemse peataoleku äkilise kriisi puhkemise tingimustes.