JUHTKIRI ⟩ Esmakordne pommiterror

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eesti vajab kiiret ohuhindamise süsteemi.
• Peame teada saama, kes saatis pommiähvardusi.
• Kõige mõjusam on vastane, keda me ei näe ega tunne.

Neljapäeval tabas Eestit pommiähvarduste laine. Ühesuguseid masspostituse sõnumeid saadeti Eesti koolidesse, ülikoolidesse ja ka muuseumidesse. Kell 10.40 pidid hoonetes plahvatama pommid. Paljud koolid evakueerisid õpilased, ühtegi pommi ei avastatud ja ühtegi plahvatust ei toimunud.

Seniste saavutuste alusel saame oma politseid usaldada, et tal õnnestub ähvardajad kinni võtta, kui nad peaksid olema Eesti territooriumil, või kindlaks teha, kuskohast ähvardused saadeti. Aeg-ajalt on pommiähvardusi ikka tehtud, kuid need kõik on osutunud asjatuks ja süüdlased on vastutusele võetud. Enamasti on tegemist olnud rumalat nalja teinud noortega, kes pole tahtnud tundi minna või on soovinud näha vilkuritega autosid kihutamas.

On väga hea ja ainuõige, et sellistele ähvardustele reageeritakse maksimaalsel võimalikul moel. Seda enam, et olud on muutunud. Jah, pomme on plahvatanud Eestis varemgi, näiteks Estonian Airi kassa ees Vabaduse väljakul. Kuid praegu ei naase me palavatesse 1990. aastatesse. Julgeolekuolukord maailmas halveneb kiiresti ning paraku puudutab see ka meid.

Neljapäevased pommiähvardused kvalifitseeris politsei siiski juba enne keskpäeva rämpspostituseks – see tähendab, plahvatusi peeti ebatõenäoliseks ning mitmed koolid jätkasid tööd. Kindlasti on politseil omad meetodid, kuid eeldatavasti kuulus nende hulka ka sõnumi tekstianalüüs. Näiteks «Vene razdedka» ja «mudžaheidide» ühine esinemine pöördumises kõlab kummaliselt, kõnelemata kirjavigadest.

Kuid nagu öeldud, on julgeolekuolukord maailmas muutunud ning pahasoovijaid võib ilmuda nii Venemaalt kui mudžahiidide ehk džihaadivõitlejate seast. Seda enam oleks oluline luua Eestis kiire ohuhindamise süsteem sarnaste olukordade kordumise puhuks, kus keskne roll oleks politsei analüütikutel, ning otsustamist, kas lapsed koju saata või mitte, ei jäeta koolide pädevusse.

Me peame teada saama, kes ja kuskohast need sõnumid saatis. Kõige mõjusam on vastane, keda me ei näe ega tunne.

Tulles tagasi rämpspostituse teema juurde: ei saa täiesti välistada, et selle taga oligi üks või mitu napakat teismelist, kuid ähvarduste seniolematu mastaapsus jätab toimunust pigem mulje kui psühholoogilisest mõjutusoperatsioonist, mille eesmärk on külvata ühiskonda hirmu ja ebakindlust.

Seda enam on oluline, et politsei avalikustab peale uurimist selle tulemused. Me peame teada saama, kes ja kuskohast need sõnumid saatis. Kõige mõjusam on vastane, keda me ei näe ega tunne. Meie politseil on piisavalt oskusi, et tulemusteni jõuda – olgu need siis millised tahes –, ning loodetavasti on meie siseturvalisuse eest vastutavatel poliitikutel piisavalt otsustuskindlust, et rahvast tulemustest teavitada.

Mõeldes veel kord muutunud julgeolekuolukorrale maailmas ja Eestis, ei saa välistada, et idapiiril võib olla tulevikus tarvis otsida riiki sisenejate pagasist lõhkeainet. Võib-olla kusagil veel. Meenutame, et pärast ohvriterohkeid Madridi pommiplahvatusi 2004. aastal on turvakontroll Hispaania suuremates raudteejaamades tavapärane praktika. Kontroll on kiire ja efektiivne.

Halloween – mis pole niigi meie rahvakombestiku ajalooline osa – tuleb sellel aastal loodetavasti teisiti. Pomm või komm? Pole enam naljakas.