Tallinna kesklinna elanikuna olen oma aknast aastaid näinud prügikastidesse sukeldujaid, kuid viimasel ajal näib nende arv kasvanud: ikka ja jälle tuhnib prügis mõni väsinud riietes ja suusamütsiga tegelane. Ujedamad teevad sama reidi öösel lambivalgel.
Hiljuti võis uudistest lugeda, et poevarguste arv Eestis on võrreldes mullusega seitsmekordistunud. Sealjuures ei varastata praegu mitte niivõrd alkoholi, kui just olmekaupu ja toitu. See edastab selge signaali, et osa Eesti elanikkonnast on jõudnud meeleheitlikkusse olukorda: raha ei ole, kuid sööma peab. Sellega, et sööma peab, suudab kindlasti suhestuda üks valimiste eel uutmoodi poliitikat lubanud Eesti 200 poliitik, kes esitas riigikogule mõne aja eest kinnimaksmiseks luuletusena kõlava restoraniarve: «Džinntoonik. Veiseburger. Angersäga šašlõkk. Õunakook. Grillitud juust. Plangulõhe.»
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/10/15130932t1h8e64.jpg)