ENNE JA NÜÜD ⟩ Kui loomi ei karjatata, kasvavad rannad kinni

Tüüpiline väike rannaniit Altjas, mis on praeguseks täielikult roogu kasvanud. Foto: Carl Sarap, 1931. Virumaa Muuseumid Sa Rm F 100:9

Möödunud sajandi esimene pool oli Eesti rannaniitude hiilgeaeg. Rannarahval oli kariloomi rohkem kui rohumaid nende toitmiseks ning loomi karjatati praktiliselt igas rannas, kus vähegi rohtu kasvas.

Nõukogude võimuga muutus elu rannikul tundmatuseni. Rannakülad jäid inimestest ja hoonetest tühjaks ja piiritsoonis kehtisid ranged tegutsemispiirangud. Pärast sundkollektiviseerimist jäid enamasti kasutusele vaid suuremad rannaniidud ja lõpuks jätkuski karjatamine vaid seal, kuhu tekkisid suurfarmid. Üks lehm ja vasikas, keda igas majapidamises veel kodus lubati pidada, ei suutnud enam arvestatavaid rannaalasid roost, kadakatest ja võsast puhtana hoida.

Randade roostumine sai suurema hoo sisse 1970. aastatel, mil Läänemere vee toitainete sisaldus hakkas hoogsasti kasvama. Rannalähedastes suurfarmides peeti piimaveiseid ning lehmi tuli iga päev lauta lüpsile ja pärast karjamaale tagasi ajada.