ANDREI KUZITŠKIN ⟩ Topeltstandardid ja ülespuhutud põhimõtted Eesti poliitikas ja meedias

Andrei Kuzitškin Foto: Konstantin Sednev

Publitsist Andrei Kuzitškin mõtiskleb poliitilise elu veidruste ja moonutatud inforuumi üle Eestis.

Viibisin hiljuti saate «Sinu tõde» salvestusel kanali ETV+ stuudios. Arutelul, mis puudutas Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõiguse piiramise otstarbekust kohalikel valimistel, osales eksperdina Euroopa Parlamendi liige Yana Toom. Sõna saades tuli ta välja oletusega, et seaduse «söötsid ette» reformierakondlased, et juhtida tähelepanu kõrvale peaminister Kaja Kallase skandaalist. Ja et dramaatikat veelgi lisada, pööritas Yana silmi ning karjatas: «Kaja Kallas andis raha pisargaasiballoonide tootmiseks, mida Valgevenes ja Venemaal kasutati meeleavaldajate laiali ajamiseks! See on ebamoraalne!»

Vähe sellest, et see vale on juba ümber lükatud, on olemas selline asi nagu moraalne imperatiiv. See on range seadus, mida ei saa kahtluse alla seada. Ja üks neist seadustest ütleb: see, kes on pattu teinud ega ole meelt parandanud, ei saa teisi nende pattudes süüdistada. Yana Toom, kes vennastus 2016. aastal Damaskuses Bashar al-Assadiga – Süüria diktaatori, Putini marioneti ja oma rahva timukaga –, on kaotanud moraalse õiguse süüdistada kedagi amoraalsuses. Võib-olla on mul midagi kahe silma vahele jäänud, aga ma ei mäleta Euroopa Parlamendi liikme patukahetsussõnu ega avaldusi, et Assadi juurde sõitmine oli viga.