/nginx/o/2019/04/05/11928207t1h2052.jpg)
/nginx/o/2022/02/03/14344490t1h73b4.jpg)
- Audentese spordigümnaasium ei tegele Eestile edu toonud spordialadega.
- Põhjusi Pariisi olümpiakoondise kokkukuivamises tasub otsida noorsportlaste kasvatamisest.
- Raha noorsportlaste kasvatamiseks tuleb samas riigilt.
Ettevõtja ja treener Jaanus Kriisk pole rahul Audentese spordigümnaasiumi tegevusega, viidates viimase Tallinna-kesksusele ja suutmatusele kasvatada edu saavutavaid noorsportlasi.
Viimaste nädalate ärevad arvamuslood 2024. aastal Pariisi sõitva Eesti koondise suuruse kohta sunnivad vaatama probleemile sügavamalt ning keskenduma põhjustele. Miks nii ja kus siis on järelkasv, mis peaks loomulikult peale kasvama?
Et Eesti Olümpiakomitee on kinni pannud nii noorsooklassi sportlasi ja nende treenereid toetava projekti «Märka järgnevat põlvkonda» kui ka jätnud edasi arendamata üle-eestiline spordiakadeemiate võrgustiku, saab kogu tähelepanu tänase EOK presidendi omandusse kuuluv Audentese spordigümnaasium. Ainuke riiklikult miljonite eurodega maksumaksja raha eest finantseeritav tippspordile keskendunud järelkasvuprogramm.
Vaadates kõigepealt arvulist seisu, on 65 protsenti noortest pärit Harjumaalt ja 35 protsenti mõne sportlasega maakonna kohta siis ülejäänud Eestist. Toome kohe kõrvale arvud ajaloost, kus 85 protsenti meie olümpiaedu saavutanud sportlastest on nooruses treeninud väljaspool Harjumaad. Siin võiks kogu loo lõpetada, aga vaatame ka edasi.
Koolis arendavatest aladest on põhiprogrammis esindatud individuaalaladest kergejõustik, ujumine, tennis, judo, maadlus, lumelaua-freestyle ja laskmine. Pallimängudest lisanduvad korvpall, võrkpall ja käsipall. Viimaseid pole olümpiamängude kontekstis eriti mõtet arutelusse kaasata, kuigi vahemärkusena on nii korvpall kui ka käsipall põhiliselt Harjumaa noortega täidetud. On veel ka nn majavälised sportlased, aga suurt pilti nad ei muuda.
Mis siis on valesti, kui lähtuda taasiseseisvunud Eesti medalisaagist olümpiamängudel?
Kohe jääb silma, et mingit tähelepanu pole osutatud ei epeevehklemisele ega ka sõudmisele. Meie medalimasinatele olümpiamängudel.
Ja siin hakkabki kooruma valus tõde nii Audentese spordigümnaasiumi kui ka kogu Eesti tippspordi poliitika kohta. Me panustame miljoneid, aga me ei arvesta ei Eesti edukate aladega ega vaata, kas meil on seal, kuhu raha paneme, mingit edulootust või ei. Me lihtsalt põletame heleda leegiga raha ära ja küsime kogu aeg ikka juurde ja juurde, ning sedagi põhiliselt Tallinna piirkonnas kulutamiseks.
On veel üks valus ja varjatud tõde. Audentese gümnaasiumis õppivad noorsportlased on nii mõnelgi juhul sealsetele treeneritele vaid põhipalga teenimise vahendiks. Peamine tähelepanu läheb aga nende täiskasvanud õpilastele. Kergejõustikuringkondades liigub viimastel aastatel jutt, mis meie loo jaoks on väga tähenduslik näide. Audentese spordigümnaasiumis Eesti mõistes korralikku palka saav kergejõustikutreener Andrei Nazarov võtab järjekindlalt koolitöö ajal palgata puhkust ja läheb oma täiskasvanud õpilastega kuskile võistlustele või laagrisse. Ja talle võimaldatakse juhtkonna poolt vabalt seda palgata puhkust igal ajal võtta. Küsimusele, miks nii, lisan juurde Audentese spordigümnaasiumi juhi Priit Ilveri vastuse:
«Audentese spordigümnaasiumis töötavad mitmed Eesti tipptreenerid, kes on valitud Audentese spordigümnaasiumisse koostöö Eesti Olümpiakomitee ning vastava alaliidu juhtkonnaga. Läbi aastate on spordigümnaasiumi treenerid olnud ametis ka Eesti koondise pea- või abitreeneritena. Kuna treenereid, eriti veel edukate saavutussportlaste treenereid ei ole just palju, on ka mõned spordigümnaasiumi treenerid toimetamas Eesti tippatleetide juhendajatena.
Ja siin hakkabki kooruma valus tõde nii Audentese spordigümnaasiumi kui ka kogu Eesti tippspordi poliitika kohta. Me panustame miljoneid, aga me ei arvesta ei Eesti edukate aladega ega vaata, kas meil on seal, kuhu raha paneme, mingit edulootust või ei.
Audentese treenerid, olles koondiste või tippsportlastega võistlustel, leiavad koostöös alaliiduga endale selleks perioodiks spordikooli õppursportlaste treeningute läbiviimiseks asendajad.»
Mis jutt see nüüd on? EOK raporteerib ju uhkusega, et meil on lausa 4026 kutsega treenerit, kellest pooled on nende väitel haritud, kogenud ja tasemel ehk omavad 5., 6., 7. või 8. kutsetaset. Nüüd kohe siis siit küsimus, kas treenerid võetakse konkursil Audentesesse kergekäeliselt või suhtutakse seal õppivatesse noortesse üleolevalt ja ükskõikselt? Üks kahest, kolmandat ju olla ei saa.
Aga läheme edasi ja veel sügavamale ning võtame uuesti näiteks Andrei Nazarovi juhtumi, kes on lisaks oma põhitööle veel mitme Eesti täiskasvanud saavutussportlase juhendaja. Me kõik teame, kes need sportlased on, aga enamik neist on aasta aasta järel pidevalt vigastuste küüsis. Tulemus: suurt edu soovides jäävad tulemused kesiseks ning pettumus ja ebaedu tabab kõiki.
Ja siit koorubki välja suurim Audentese spordigümnaasiumi probleem ülejäänud Eestile: suur usalduse puudus ja laste ning nende esimeste treenerite usalduse kuritarvitamine, kuhu seejärel väga ei soovita oma õpilasi saata. Mille tulemusena on Audentese spordigümnaasium taandunud tavaliseks Tallinna-keskseks spordiklubiks. Ainult kas Eesti spordiüldsust ja Eesti maksumaksjat peaks see kõik rahuldama? Ärme unusta veel, et need miljonid tulevad Eesti väga pingeliselt kultuuriministeeriumi kulurealt.
Mis on siis lahendus? Eestil oleks aeg minna lõpuks üle, sellesama raha eest, personaalsele toetusele meie edukatel spordialadel ja keskenduda ning toetada edukaid treenereid üle Eesti ja nende andekaid õpilasi, mitte lihtsalt pakkuda paarisajale noorele lõbusat ja sportlikku, aga väga kallist lapsepõlve Eesti maksumaksja kulul!