:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2023/10/06/15638631t1habb9.jpg)
- Nobeli rahupreemia määramine Iraani aktivistile oli õige samm.
- Ebademokraatlike režiimide nõrgenemine on Eesti huvides.
- Maailma tähelepanu ei saa olla üksnes Ukrainal.
Nobeli tänavuse rahupreemia Iraani aktivistile Narges Mohammadile tundub mõistetav. Võib ka öelda, et seekordne rahupreemia läheb inimesele, kes on selle selgelt ära teeninud.
On ju see 51-aastane naine mõistetud vangi ühtekokku 31 aastaks, teda on arreteeritud 13 korda, süüdi mõistetud viis korda ning ta on saanud ka 154 piitsahoopi. Seda 21. sajandil. Kuid 21. sajandisse ei mahu ka see, mille vastu Mohammadi on Iraanis võidelnud – naiste kohtlemise vastu teisejärguliste inimestena. On ju teokraatlikku Iraani raputanud viimastel aastatel just naiste protestid. Sisult samalaadsed protestid leidsid aset lääneriikides 20. sajandi algul, kui sufražetid asusid võitlema naiste valimisõiguse eest. Aastail 2020–2021 protestisid naised Valgevenes.
2009. aastal sai rahupreemia USA toonane president Barack Obama ilmse avansina, ning Obama ajale tagasi vaadates on selge, et ta on kaasvastutav Süüria kodusõja eskaleerumise eest, kuna kõhkles 2013. aastal Süüriat pommitamist. Obamast ja USAst jäänud tühja koha täitis Venemaa.
Nobeli rahupreemia määramine Mohammadile on seda mõistetavam, kui vaadata korraks mõnda teist sellele esitatud kandidaati. Üks neist oli näiteks Rootsi keskkonnaaktivist Greta Thunberg, kellele Nobeli auhinna andmine oleks siinmail paljudel harja punaseks ajanud. Kuid võrrelda Thunbergi kannatusi – tedagi on ju arreteeritud – Mohammadi omadega oleks selge jaburus.
Veel üks kandidaat oli Türgi president Recep Tayyip Erdoǧan, kes esitati vahendajana Ukraina-Vene sõjas. Erdoǧanil on siin tõesti pigem positiivne roll, kuid vaevalt et ta teeb seda suurest armastusest rahu vastu – tema huvides on sõja vältimine Türgi vahetus läheduses. Aga riigisiseselt on Erdoǧan kraane järjest kinni keeranud, nii et rahupreemia võiks saada mõni Mohammadi ekvivalent Türgis.
Üha enam hakkame siin maailmanurgas mõistma, et maailmas leidub kohti, kus antiamerikanism ja Kremli-meelsus on norm.
Vene opositsionäärid Vladimir Kara-Murza ja Aleksei Navalnõi tunduvad paremad kandidaadid ja võibolla soovimegi, et Nobeli rahupreemia komitee tähelepanu oleks pidevalt Ukrainal või Venemaal, aga meenutagem, et eelmisel aastal läkski Nobeli rahupreemia Venemaale, Ukrainasse ja Valgevenesse. Samal põhjusel ei saanud ilmselt auhinda samuti kandidaadiks olnud Norra enda poeg, NATO peasekretär Jens Stoltenberg alliansi juhtimise eest Ukraina sõjas.
Eesti avalikkus pöörab maailma kontekstis arusaadavalt palju tähelepanu Ukraina sõjale. Iraan jääb kaugemaks. Ent me peame arvestama, et Eesti ei asu maailma keskpunktis, ning et maailma võimalikult hästi tunda, on hea teada, kuidas mõeldakse maailma eri nurkades. Üha enam hakkame siin maailmanurgas mõistma, et maailmas leidub kohti, kus antiamerikanism ja Kremli-meelsus on norm. Iraan on üks neist kohtadest. Seega on meie huvides, et säärased režiimid demokratiseeruksid – ma ei propageeri siin demokraatia «edendamist» –, sest demokraatlik valitsus annab aru oma valijate ees.
Ukraina sõjas on Iraan valinud selgelt Vene poole, abistades Moskvat ka sõjaliselt. Sestap on selge, et mida nõrgem on Iraan sisemiselt, seda parem Ukrainale ja meile. See on küüniline argument, sest Narges Mohammadi võitleb eeskätt Iraani naiste õiguste eest, aga naiste protestid nõrgestavad ka ajatollade režiimi üldisemalt. Mohammadi ja temasarnaste tegevus Iraanis ja mujalgi annab lootust, et väärtused (need on Euroopas mõnikord muutunud vaid sõnakõlksuks) kehastavad midagi, mille nimel tasub seista ja võidelda.