ERIK ARU ⟩ Eesti riigil on maine. On meil siis ka brändi tarvis?

Eesti märk.  Foto: Peeter Langovits

Riikide brändimisega käib kaasas palju suuri sõnu, kuid napib tõendusmaterjali, kas sellest ka mingit kasu on.

Kõigepealt anname sõna eksperdile. «Ma pole näinud vähimatki tõendit, ühtegi korralikult teostatud juhtumiuuringut, mis näitaks, et turunduskommunikatsiooni programmid, hüüdlaused või logod oleks kunagi suutnud või kunagi suudaks muuta seda, kuidas mõnda kohta rahvusvaheliselt tajutakse,» märgib nõustaja Simon Anholt ühes oma 2008. aasta kirjatükis. Tema peaks teadma – Anholt mõtles 1996. aastal välja rahvusliku brändi mõiste ja reastab alates 2005. aastast (viimasel ajal koostöös turu-uuringufirmaga GfK Roper) kümnete tuhandete inimeste küsitluse tulemuste põhjal edetabelisse riikide brändiväärtused.

Anholt leiab, et riigi brändimist pole olemas, tema meelest on tegu müüdi ja lisaks kõigele ka ohtliku müüdiga. «Mitme turundusega mitte tegelenud (kui välja arvata tavaline turismi ja investeeringute edendamine) riigi kuvand on tunduvalt paranenud, samal ajal teised on kulutanud äärmiselt suuri summasid reklaamile ja PR-kampaaniatele ning nende brändiväärtus on jäänud samaks või isegi kahanenud,» kirjutab ta.