Aimar Altosaar ⟩ Kas Välis-Eestit ootab ees kadumine?

Aimar Altosaar Foto: Mihkel Maripuu

Eestlaste püsimajäämiseks ajaloo tuultes on vajalik senisest enam tähelepanu pöörata ka kolmandale elulõimele – rahvusvahelisele eestlusele, kirjutab Postimehe ajakirjanik Aimar Altosaar.

Eestlaste elulõimed ei ole kunagi olnud nii tugevad kui tänapäeval, seda nii kodumaal kui ka üleilmselt. Alates ajast, kui ajakirjandus hakkas eestlaste avalikku arvamust koondama, kujundama ja peegeldama, on meid väikesearvulise rahvana mure tuleviku pärast ikka vaevanud. Eestlased tundsid ennast siis sellisena ja ohustatuna nii hiiglasliku Vene Keisririigi loodeservas kui ka saksa kultuuriareaali kirdeotsas suure saksa rahvaga võrreldes.

Rahva kestmise pärast muretseti ka siis, kui eestlaste arvukus 19. sajandi II poolel tormiliselt kasvas ning me moodustasime 20. sajandi alguseks kogu maailma elanikkonnast ligi 0,06 protsenti. Maa oli rahvast täis, kihelkondades ehitati kirikuid suuremaks, maaotsingutel liikusid tuhanded eesti pered ida ja lõuna poole, vähemal määral otsiti õnne ka läänepoolkeral. Järgmise 120 aastaga on eestlaste arvukus maailmas kasvanud napilt, jõudnud 1,1 miljoni kanti, kuid inimkond tervikuna on suurenenud viis korda, nii et eestlaste osakaal on langenud 0,015 protsendini maakera rahvastikust.