JUHTKIRI ⟩ Eriti valus usalduse rikkumine

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Ka sina, Brutus? Nii olevat Julius Caesar öelnud Marcus Junius Brutusele, keda oli pidanud oma sõbraks, kuid kes tuli teda pussitama koos teiste vandenõulastega.

Niisuguseid ahaa-momente on Eestis olnud seoses Venemaa-suhetega juba mitmeid. Kaja Kallase idavedude skandaalist oleme kirjutanud lehekülgi. Eelmisel nädalal rääkisime Kersti Kaljulaidist, kes astus Alexela nõukogust tagasi, kui avalikkuse ette jõudsid faktid ettevõtte ärist Venemaaga. Meie jalgpalliheerosel Aivar Pohlakul on suu vett täis, mis puutub UEFA otsusesse lubada rahvusvahelistele võistlustele tagasi Venemaa noortekoondised. Ja alles viimastel päevadel kuulsime hämmastavaid lugusid, kuidas ETV+ näitab putinistlikke propagandafilme.

Mida sellest järeldada? Ikka seda, et võime olla Venemaaga nii isiklike kui ärisuhete kaudu palju läbipõimitumad, kui oskame või tahame endale tunnistada.

Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, toimus meie väliskaubanduse kiire ümberorienteerumine idast läände. Väga lühikese aja jooksul peaaegu kadus meie import-eksport Venemaalt ja Venemaale ning meie ettevõtted leidsid uued äripartnerid Euroopast või suisa kaugematelt kontinentidelt. Seetõttu on jutt meie kaubandussidemete katkestamisest Venemaaga kõlanud täiesti usutavalt.

Usaldusel on tähtis roll selles, kuidas meist igaüks saab toetada Ukrainat tema võidus agressori üle. Ostame Ukraina kaupa ega osta Venemaa kaupa, samuti sellist kaupa, mis on ühe või teise Venemaaga tehtava äri kaasprodukt. Tavatarbijal ei ole võimalik seda enamasti kontrollida ning ta peab uskuma juttu, mida talle räägitakse – nagu oleme uskunud seda, et kõik meie abi ukrainlaste heaks liigub kärmesti abivajajateni.

Seda mõtet võib muidugi laiendada. Rohelise elektri eest küsitakse meilt kõrgemat hinda – sest see on roheline. Aga kas on? Mõned kaupmehed müüvad veidi kallimalt «sotsiaalselt õiglast» kaupa, mida pole tootnud lapstööjõud. Aga kas ikka pole? Meil ei jää üle midagi muud kui uskuda seda, mida meile räägitakse. Ja seetõttu on niisuguse usalduse kuritarvitamine eriti valus.

Võime olla Venemaaga nii isiklike kui ärisuhete kaudu palju läbipõimitumad, kui oskame või tahame endale tunnistada.

Nüüd kuuleme üksteise järel fakte, et kaubavahetus Venemaaga polegi lõppenud, et viime sinna midagi ja toome sealt värki ning spordi- ja kultuurikontaktid agressoriga on samuti mõeldavad. Võib arvestada, et oleme olnud pikalt impeeriumi osa, võib arvestada, et oleme piiririik, ning võib arvestada sedagi, et inimlikul mugavusel ja kasuahnusel on jätkuvalt elus oma roll. Nagu Balzaci «Inimliku komöödia» aegne Prantsusmaa, oleme ka meie liikunud kiiresti läbi segaste aegade, mis on soosinud igasuguseid tüüpe. Neist mõned kannavad nüüd nahktagide asemel ülikondi, kuid sidemed on jäänud.

Kuid kõik pole siiski Brutused. Nagu kirjutas kolmapäeval Ragnar Klavan oma Instagrami kontol: «Kuigi maailm ei ole alati (sini) must ja valge, siis vahest ta seda siiski on. Niikaua kui Ukrainas käib igapäevaselt süütute inimeste tapmine, ei tohi ükski Eesti koondis, võistkond ega sportlane osaleda ühelgi võistlusel, kus on lubatud osaleda ka agressorriiki esindatavatel sportlastel. Siin halle toone ei ole, ei sõnades ega tegudes.» Postimees kirjutab sellele alla.