Ajal, mil õpetajad nõuavad endale suuremat palka, loob Tallinna linn uusi sotsiaalseid töökohti. Õpetajaabi ametikoht keskharidusega kodanikele!? Väidetavalt sai tööd 53 õpetajaabi. Kui see tähendab klassiruumis viibimist, on tegemist siiski abiõpetajaga. Kui eeldatakse, et see inimene abistab õpetajat õppematerjali paljundamisel, on tegemist pigem sekretäriabiga.
Üldhariduskoolis saab õpetajana töötada ainult isik, kes on omandanud magistrikraadi. Seega läbinud 3+2 õppe. Siit tulenevalt oleks ainus loogiline jätk, et abiõpetajana saaks tööd noor, kes on omandanud erialase kõrghariduse, kuid ei oma veel magistrikraadi. Saades nooremõpetaja palka, mis praegu on bruto 608 eurot. Abiõpetajana on pedagoogihakatisel võimalik omandada kogemusi ning jõuda äratundmisele, kas see hullumaja on loodud tema jaoks. Koolireform, mida valitsus plaanib, vähendab õpetajate arvu ning tõenäoliselt loodetakse vabanenud palgalt maksta lisa alles jäänud õpetajatele.
Streigi ajal väideti, et Eestis on õpilaste arv aina vähenenud, aga õpetajate arv jäänud samaks. Võttes eeskujuks Rootsi, siis väidetavalt on seal kahekümne õpilase kohta klassis alati ka abiõpetaja, et abistada erineva õpijõudlusega õpilasi. Selliselt võttes on meil pigem õpetajaid puudu kui üle.
Rääkides kokkuhoiust, siis äkki hakkaks lammutama peast. Itaalias on ühe direktori hallata neli-viis kooli. Ta ei tegele õppe-kasvatustööga, vaid majandamisega, viibides kuskil linna peal, eraldi kontoris. Õpetajate ja direktori vahelüliks on koolisekretär. Ei mingeid majandusjuhatajaid, haridusnõunikke ega ka õpetajate konsultatsioone, arenguvestlusi ega huviharidust. Pärast tunde sulgeb turvamees kohe koolimaja ning õppimisega jännis olev õpilane saab kodutööks rohkem õppimist või palkavad vanemad tasulise õpetaja. Koduga suhtleb äärmisel vajadusel ainult direktor.
Minister Aaviksoo soovitab õpetajatel teha teadmiste kontroll võimalikult optimaalseks, et ei saaks rõhuda meeletule ajakulule. Teeme ära! Võtame eeskujuks Taani, kus õpilane ja lapsevanem saavad esimese ülevaate omandatud teadmiste kohta alles põhikooli lõpus, kui toimub esimene teadmiste kontroll testide näol. Selliselt jääb ära hinnetest tulenev stress nii õpilastel kui ka lapsevanematel. Ka õpetajad oleksid õnnelikumad – ei pea pidama pikki dialooge lapsevanematega n-ö subjektiivselt pandud hinnete üle.
Kolme lapse emana soovin, et minu lapsi õpetaksid õpetajad, kes on mõtetes minu lapse arendamise, mitte oma pere äramajandamise lainel. Seni on minu lastel vedanud. Nende õpetajad veavad neid mööda teatreid, muuseume. Ühest linnast teise, otsitakse odavaid või lausa tasuta üritusi. Millise ameti esindaja veel nii hullusti ennast ohverdades talitaks? Ei ole neil esindustasusid, kuluhüvitisi ega komandeeringuraha! Teatripiletigi peavad täielikult ise kinni maksma, sest tasuta pilet on ette nähtud ainult teatud arvu õpilaste puhul. Näide: teatrit külastab 25 õpilast. Tasuta pilet on ette nähtud iga 15. õpilase kohta. Õpilasi on piisavalt, et vaja on veel ühte õpetajat saatjaks. Kumb õpetaja maksab pileti eest? Loomulikult see, kes teisel kaasa palus tulla. Ja nii käib kirjandusõpetaja igal aastal vaatamas «Pál-tänava poisse», makstes noorteetenduse eest täishinda.
Ma ei soovi, et minu lapselaps saaks tulevikukoolist hariduse, mille tulemusena suudab ta koostada hiljuti linnapildis olnud Prisma Peremarketi lauseid, kus sõnad olid nii ebaloogilises järjestuses, kui vähegi sai. Kuid see on tõenäone, kui koolist lahkuvad endast lugupidavad õpetajad ning alles jäävad ainult nn sotsiaalabi töökohad.
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)