Juhtkiri: kas kõik politseinikud on tõesti korralikud?

Kes valvab valvureid? Kui paneme mõned inimesed midagi valvama, näiteks seaduse täitmist, jääb meid saatma kahtlus, kas need valvurid ise on usaldusväärsed. Kui püüame mõttelises eksperimendis seada valvuritele omakorda valvureid, tuleb järjekindlalt mõeldes ka nendele järelevaatajad leida. Nii saame kiiresti absurdse valvurite valvajate jada ja tõdeme nukralt, et usaldusväärsuse tagamise ülesannet on praktikas võimatu niiviisi lahendada.

Õnneks ei ole päriselu nii troostitu, nagu igapäevaseltki näeme. Esiteks ei anna tegelikkus meile põhjust olla inimloomuse suhtes nii pessimistlikul seisukohal, et absoluutselt kõik on valmis neile usaldatud positsiooni kurjasti ära kasutama. Teiseks, kui rääkida konkreetselt korrakaitsest, jagunevad ülesanded esiteks erinevate asutuste vahel ning teiseks ka asutuste sees erinevate üksuste vahel. Lisaks on neis asutustes tegutsevad inimesed eelduslikult huvitatud oma kolleegidel silma peal hoidmisest kas või lootuses edendada oma karjääri rikkujate arvel – üksteist kontrollitakse vastastikku. Meil Eestiski oli üle-eelmisel ja eelmisel kümnendil liikluspolitseinike altkäemaksu võtmine avalik saladus. Loomulikult ei lõpetanud kuriteo osalised seda vabatahtlikult ära. Süsteemi ülesehitus peab tagama, et oleks neid, kes korrakaitsjate kuritegudele jälile jõuaks ja neile lõpu teeks. Uued liikluspolitseinikud valvavad omakorda, et sisekontrollijad ei kihutaks purjuspäi teedel jne. Seda nimetatakse detsentraliseeritud kontrolliks, mis üldjoontes toimib isegi juhul, kui me miskipärast arvame, et ükski töötaja ei lähtu oma tegevuses väärtustest ja üldistest hüvedest, vaid üksnes väga kitsalt määratletud omakasust. Kokkuvõttes tähendab see, et «kes valvab valvureid» on põhimõtteliselt lahendatav küsimus, aga päevakorralt ei kao see loomulikult mitte kunagi.

Nii jõuame mõttemängu juurest praktilise rollijaotuseni. Tänasest lehest saate lugeda ülevaadet politsei sisekontrolli tööst. Ühtpidi võiks rõõmustada, et väga suuri rikkumisi pole viimasel paaril aastal politseis avastatud. Ajalehtede esikülgedele on kahe ametniku kuritegudega jõudnud hoopis seni peaaegu plekituna püsinud kaitsepolitsei.

Teistpidi tuleb küsida, kas hetkeseis näitab, et kõik ongi suhteliselt hästi, või peaksime hoopis kahtlustama, et tegelikult on politseinikud kuritegusid sooritanud küll, aga sisekontroll pole neile lihtsalt jälile jõudnud?  
Mõeldes delikaatsetele olukordadele, kus ametnikud uurivad oma lähedaste kolleegide juhtumeid, tekib ka küsimus, kas Eestis oleks võimalik ja mõistlik eraldada politseinike kuritegusid uurivad meeskonnad New Yorgi eeskujul institutsionaalselt politseiasutustest.