Arko Olesk: ta liigub siiski! Või ikkagi mitte?

Arko Olesk. Foto: Mihkel Maripuu

Neutriinod ikkagi ei liigu valgusest kiiremini. Ei elanud seegi maailmapilti raputav teade üle korduseksperimente. Kui palju skepsist vajame kõlavate teadusuudiste lugemisel, küsib teadusajakirjanik Arko Olesk.
 

Teadus jõuab ajaleheuudistesse enamasti poleeritud kujul. ­Uudis on kui küütlev kivike, veetlev ja sisendusjõuline. Me räägime avastustest kindlas kõneviisis, mainides küsitavusi või alternatiivseid tõlgendusi tavaliselt vaid möödaminnes, kui üldse. Lugeja jaoks jääb kulisside taha peitu, kas see kivike oli juba alguses täiusliku lõikega teemant või rohmakas tükike väärtusetut klaasi.
Siin on mõned hiljaaegu suurt elevust tekitanud pealkirjad: «Füüsikute revolutsiooniline avastus: neutriinod liiguvad valgusest kiiremini», «Uuring: inimesed suudavad tulevikku ette näha», «NASA avastas Maal uue eluvormi».
Need ei ole näited halvast teadusest ega halvast ajakirjandusest. Pigem olukorrast, kus saame tagantjärele tarkusega osutada nõrkadele kohtadele nii algses teadustöös kui selle meediakajastuses. Neil juhtudel leidis skepsis, mis paljusid asjatundjaid uudist kuuldes valdas, hiljem tõepoolest kinnitust.
Samal ajal kui üldhuvimeedia kippus piirduma loetletud pealkirjadega, arenes spetsialiseerunud väljaannetes, blogides ja teadusportaalides aga haarav arutelu, mis rullis huvilise silme ees lahti teaduse protsessi.
Probleem tekib siis, kui lugejani jõuab ainult too esimene, kõmuliseks lihvitud teade või selle kummutamist esitletakse stiilis, mis tekitab lugejates segadust: «Eile rääkisid teadlased üht, täna räägivad teist, neid ei saa üldse uskuda.»

Viimased nädalad on toonud mitu näidet, kus uued katsed on toonud vastupidiseid tulemusi algsetele, kord tuues selgust segasesse teemasse, kord tekitades uut ja põnevat segadust. See näitab, kui oluline roll on teaduses korduseksperimentidel.
Esmalt need kuulsad neutriinod. Mullu septembris teatas ­OPERA nime kandva eksperimendi töörühm, kes tegutseb ­Euroopa Tuumauuringute Keskuse (CERN) juures, et nende mõõtetulemused näitavad tänapäeva füüsika ühe alusseaduse rikkumist. ­CERNist Itaaliasse Gran Sasso laborisse saadetud elementaarosakesed neutriinod saabusid mõõtetulemuse kohaselt 60 nanosekundi võrra kiiremini, kui oleks sama vahemaa läbinud valgus. Einsteini relatiivsusteooria kohaselt on valguse kiirus aga suurim võimalik kiirus. Mõõtetulemus pidi viitama kas uuele revolutsioonilisele füüsikale või – mida peaaegu kõik, kaasa arvatud OPERA töörühm, pidasid märksa tõenäolisemaks – mõnele veale kusagil keerulises aparatuuris, mis andis eksitavaid tulemusi.
Ent hoolika otsimise kiuste seda viga ei leitud. OPERA töörühm otsustas (kuigi mitte ühehäälselt) teha tulemused avalikuks ja paluda laiema füüsikakogukonna abi tulemuse võimalikul seletamisel. Kogukond reageeris ning järgnevatel kuudel ilmus kümneid teoreetilisi teadustöid, mis pakkusid seletusi. Selge aga oli, et skepsist hajutaks alles see, kui mõni teine töörühm kusagil mujal suudaks neutriinode kiirust mõõtes saada sama tulemuse.
 

Märtsi keskpaigas teatas esimene sõltumatu rühm, et kordas ­OPERA katset. Kasutades sealsamas Itaalia laboris asuvat teist, ICARUSe nime kandvat detektorit, ei tuvastanud nad aga kiiruseületamist. Vahepeal oli OPERA rühm leidnud ka logiseva valguskaabli, mis ilmselt mõõtetulemust mõjutas. Füüsikaüldsuse jaoks on sellega valguse kiirust ületavate neutriinode peatükk esialgu suletud.

Psühholoogias tulemusi lahtiste arvutikaablitega põhjendada pole võimalik, seega on seal katsete kordamine veelgi olulisem. Pooleteise aasta eest ilmus Cornelli ülikooli emeriitprofessori Daryl Bemi katseteseeria, mis uuris prekognitsiooni, parapsühholoogiasse kuuluvat nähtust, mida maakeeles võime nimetada selgeltnägemiseks.

Bem viis katsealuste peal läbi rea klassikalisi psühholoogiakatseid, ent muutis protseduuri nii, et tagajärg eelnes põhjusele. Näiteks pidid katsealused sõnadehulgast meelde jätma nii palju kui võimalik, seejärel tuli neil läbi kirjutada arvuti tehtud valik nende sõnade seast. Või tuli neil arvata, kumma ekraanile ilmunud kardina taga on pilt, mis teinekord oli erootilise sisuga.

Katseid oli mitu, katsealuseid samuti üle tuhande. Ja kõigi eksperimentide puhul ilmnes pisike, kuid statistiliselt oluline kalle: tudengitele jäid paremini meelde sõnad, mille hiljem valis neile kirjutamiseks välja arvuti, või erootilise sisuga pildi asukoht arvati ära sagedamini, kui tõenäosus seda eeldanuks.

Selgeltnägemisvõime olemasolu tundub vastu rääkivat kõigele, mida teadus praegu inimese tajude kohta teab. Kuid paljud revolutsioonilised avastused on alguse saanud eksperimendist, milles ilmnenud nähtusele esialgu mingit seletust ei ole. Bem on tunnustatud psühholoog, artikkel ilmus mainekas ajakirjas, kelle retsensendid ei leidnud katse ülesehituses või läbiviimises probleeme. Bemi artiklit tunnustati kui esimest õnnestunud ülesehitust selgeltnägemise objektiivseks testimiseks. Tänu sellele on katset nüüd täpselt samal kujul võimalik korrata.

Korratigi. Paari nädala eest ilmus viimaks Briti psühholoogide uuring, mis kordas täpselt Bemi eksperimente. Nemad ei leidnud oma tulemustes ühtegi märki selgeltnägemisvõimest.

Sellistel puhkudel algab tavapärane vastastikune tähenärimine, kus püütakse leida kas algses katses või selle korduses mõni nõrk koht, see «logisev kaabel», mis seletaks erinevat tulemust.

Õpetliku näite, kui detailseks saab seejuures minna, pakub värske diskussioon ühe klassikalise sotsiaalpsühholoogia eksperimendi üle. Üks märtsis ajakirjas PLoS One ilmunud uuring seab kahtluse alla palju tsiteerimist leidnud katse, mille kohaselt vanadust iseloomustavate sõnadega kokku puutunud inimene kõnnib pärast seda aeglasemalt ja vastupidi – noorusesõnu lugenu kiiremini. (Viiteid sellele arutelule leiab nt Jaan Aru blogist teadvus.wordpress.ee.)  

Poolel teel või eksiradadele sattunud teadmisi on teaduses rohkem, kui seda lasevad aimata lihvitud uudised. Uuring võib anda omapärase tulemuse mõne süstemaatilise vea tõttu, tahtliku või tahtmatu manipuleerimise, väär­tõlgenduste, eri statistiliste meetodite rakendamise või lihtsalt juhuse läbi. Teaduse kui teadmiste saamise meetodi tugevus ongi selles, et sellised kortsud triigitakse varem või hiljem välja.

Selleks tulebki katseid korrata. Veel ja veel, kuni suurte arvude seadus paneb ühe või teise poole maksma. Katsete ja katsealuste arvu suurendamine või algtingimuste nihutamine ­aitab mõista, kas nähtus on tõeline, seos põhjuslik või oli tulemus siiski artefakt.

Ent mida teha siis, kui esialgne tulemus alles ilmub ja kogu seda tagantjärele tarkust veel saadaval pole? Ajakirjandusel ja lugejal enamasti puudub spetsiifiline teadmine uuringu tõlgendamiseks. Tavapärane viis on usaldada kaudseid indikaatoreid – uuringu teinud institutsiooni ja avaldanud ajakirja mainet. Ent seegi veab teinekord alt – Briti arsti Andrew Wakefieldi nüüdseks kurikuulus, alusetuks osutunud artikkel laste vaktsineerimise ja autismi seoste kohta ilmus mainekas meditsiiniajakirjas Lancet.

Esimesel päeval pärast uudise väljatulemist on keeruline leida ka alternatiivseid allikaid, kes suudaks põhjalikult analüüsida selle uuringu tugevaid ja nõrku külgi.

Harvadel juhtudel puhkeb blogosfääris spetsialistide seas kohe arutelu, mis laotab teaduse­tegemise detailid avalikult laiali ja viib teadust kollektiivselt ja kiiresti edasi. Selle näited on reageering eelmisel aastal tulnud NASA teadlaste väitele, et nad avastasid Maalt ainulaadse bakteri, mis suudab oma genoomis fosfori asendada arseeniga; või ühe HP inseneri väide 2010. aasta sügisest, et on tõestanud klassikalise matemaatikaprobleemi P versus NP.

Kõik selles artiklis loetletud näited on tootnud kõlavaid ajalehepealkirju ning selle järel vähem kõlavaid ja väiksema levikuga uudiseid, mis tõdevad probleeme algses uurimuses. Ehk – teaduse olemus nõuab ka ajakirjanduselt julgust lükata täna ümber eilseid uudiseid. Kui üht teemat on juba lugejatele tutvustatud, lasub väljaandel kohustus hoida teda kursis ka edasiste arengutega samal teemal.

Kõmulisuses ei tasu siiski alati süüdistada ajakirjandust, tsükkel saab alguse varem: kui mitte teadlasest, siis ülikooli või teadusajakirja avalike suhete osakonnast.

Ajakirja Scientific American endine peatoimetaja John Rennie on teadusajakirjanduse tuleviku üle arutledes välja käinud mõtte, et ühestki uuringust ei tohiks ajakirjanduses rääkida enne, kui selle avaldamisest on möödunud kuus kuud. Selle aja peale on välja settinud avastuse väärtus, kriitikud on saanud välja käia oma etteheited ning teised teadlased neile vastata.

Idee võib olla mõistlik küll teaduse vaatenurgast, kuid võib eeldada, et ei hakka iialgi ajakirjanduses tööle. Nii võime edaspidigi lugeda lihvitud lugusid teedrajavatest avastustest. Neist tasub vaimustuda, sest enamasti avavad need tõepoolest uue raja meie teadmiste avardamiseks, mitte ei vii tupikusse. Kuid tuleb ka meeles pidada, et tihti teadusartikli ilmumise hetkest diskussioon alles algab.