Vastukaja: 60 000 inimese koondamise nõue on ilmselge liialdus

Jaak Nigul on arvamusloos «Miks riigil raha ei jätku» (PM 20.03) kasutanud analüüsi aluseks statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel 2010. aastal avalikus sektoris hõivatute arvu – 157 700. Kahjuks on autor edasises arvestuses jätnud tähelepanuta, et avalik sektor hõlmab lisaks riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele ka nende omandis olevaid äriühinguid.

Suuremad neist on näiteks Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS, Eesti Energia Kaevandused AS, aktsiaselts Eesti Post jne. Need äriühingud toimivad sarnaselt erasektoriga, kus eesmärk on tootmine ja teenuste pakkumine ning kasum. Seega võib selle osa avalikust sektorist kulu poolelt tulu poolele tõsta. Riigi ja kohaliku omavalitsuse omandis olevates äriühingutes töötab üle 20 000 inimese.

Artiklis on leitud, et Eestis on avalikus sektoris 60 000 mõttetut muiduleivasööjat. Kui me postiljone ja kaevureid riigi jaoks vajalikeks peame, siis jääb üle veel küsimus ligi 40 000 inimesest avalikus sektoris. Kes need siis on?

Artiklis on erinevatest allikatest võetud statistikat üsna meelevaldselt kokku pandud. Esmapilgul on näha, et kirjutaja eeldab, et asutused peavad hakkama saama abipersonalita. Siiski on hariduses vaja peale õpetajate ka raamatupidajaid, kokatädisid ja koristajaid. Riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustes töötab lisaks ligi 30 000 ametnikule töölepinguga töötajaid, kelle töö on samuti riigi toimimiseks vajalik.

Kindlasti on avalikus sektoris kokkuhoiukohti, aga 60 000 inimese koondamise nõue on ilmselge liialdus, kui Eesti elanikud soovivad avalikke teenuseid sama või parema kvaliteediga edasi tarbida.