Jürgen Rooste ⟩ Tallinna tänavate lauliku oma vool

Liisi Ojamaa «Jõgi asfaldi all». Kirjastus Varrak, 2008. Foto: Rahva Raamat

Liisi Ojamaale heideti kohati ette, et ta jäigi Väikseks Hipiks, keeldus kasvamast «suureks» («väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu…»), aga see varavana pilk oli juba kohal ta esimeses, imelises «Lõputus juulis» (1990), kirjutab Liisi Ojamaa surma-aastapäeva eelõhtul luuletaja ja kirjanduse õpetaja Jürgen Rooste.

«Alla waadates wanalt mäelt/õhtu läheneb mõõgakäelt./Kas me mälu on midagi wäärt/sealpool siitilma sinawat äärt ? Kas see wõbelus lihas & luus/tuikab ka tulewas augustikuus?/Yle elude sillerdaw sild, kehasse kukkunud taewakild/mõnikord lõikab ja mõnikord seob. // Linn magab lapseund jumala peos – » («Kõigile, kellega seisame seal», lk 7).

Nõnda algab Liisi Ojamaa 15 aastat tagasi ilmunud «Jõgi asfaldi all», mille Liisi käega kirjutet pühendus mind praegu nutma ajab. Sellepärast kui armetult meil inimestena läheb, kui nõrgad-väetid me oleme, ja kuidas sellegipoolest kõigest kasvame välja ja läbi ja lõõmame ja elame ja luuletame ikka.