Liisi Ojamaale heideti kohati ette, et ta jäigi Väikseks Hipiks, keeldus kasvamast «suureks» («väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu…»), aga see varavana pilk oli juba kohal ta esimeses, imelises «Lõputus juulis» (1990), kirjutab Liisi Ojamaa surma-aastapäeva eelõhtul luuletaja ja kirjanduse õpetaja Jürgen Rooste.
Tellijale
Jürgen Rooste ⟩ Tallinna tänavate lauliku oma vool
«Alla waadates wanalt mäelt/õhtu läheneb mõõgakäelt./Kas me mälu on midagi wäärt/sealpool siitilma sinawat äärt ? Kas see wõbelus lihas & luus/tuikab ka tulewas augustikuus?/Yle elude sillerdaw sild, kehasse kukkunud taewakild/mõnikord lõikab ja mõnikord seob. // Linn magab lapseund jumala peos – » («Kõigile, kellega seisame seal», lk 7).