Marek Strandberg ⟩ mRNA-vaktsiinidest sai ometi õpikutarkus

Nobeli tänavuse meditsiinipreemia laureaadid Katalin Karikó (vasakul) ja dr Drew Weissman. Foto: JUAN PABLO RICO

Nobeli preemia saanud avastused ja saavutused on sellised, mis sobivad õpikuisse: nii lihtsalt on. Küll ei pea ilmtingimata sinna järele panema punkti. Isegi kui seal on koma, on selle järel tulevas uues teadmises ikka see varasem osa sees. Tagantjärele, nii üle 30 aasta hiljem, tundub kõik igati loogiline: vaktsiinis kasutatav pärilikkusaine tuleb pakkida niimoodi, et inimese immuunsüsteem ei jõuaks kahtlustama hakatagi, et tegemist on võõrkehaga, ja tapva viiruse tunnusvalku sünteesida aitav kunstlikult loodud pärilikkusaine jupike jõuaks rakku varjule pugeda.

Kui mRNAga – võimaliku vaktsiinikandidaadiga – neid katseid alustati, põhjustas organismiväliselt kokku pandud RNA-molekuli jupike korraliku paanika: immuunsüsteem mässas nagu pöörane ja mingit viirusele iseloomulikku valku ei jõutud sünteesima hakatagi. «Ravim» kuulutati vaenlaseks enne, kui see jõudis oma plaanidest teadagi anda, ja patsienti kurnava põletiku tulede ja vilede saatel saadeti vaktsiinikandidaat kolinal allavett.

Nobeli meditsiinipreemiaga pärjatud Katalin Karikó ja Drew Weissman tegid aga olulise avastuse: kui asendada viirusevalku tekitavas pärilikkusaine jupis – see ongi see mRNA – ühed molekuliosad teiste, esialgsetele väga lähedastega, siis immuunsüsteem taltub, tapatalgud jäävad ära ning organismi enda rakud õpetavad seejärel välja immuunsüsteemi haigustekitajatega tegelema. Väga lühidalt see just nii ongi ja nüüdne õpikutarkus võimaldaski ülilühikese ajaga vaktsiinide tootmise käima panna. Teadus on ennekõike headus ja niimoodi loodud vaktsiinid võimaldasid üleöö Maal vohama läinud viiruse taltsutada ning surmajuhtumite arvu vähendada. Eestis hoiti nendesamade vaktsiinide abil ainuüksi eelmisel aastal ära ca 1400 seeniori lahkumine – nii arvutas välja statistikaprofessor Krista Fischer.