Juhtkiri ⟩ Nüüd tuleb mõelda ka Karabahhi armeenlastele

Päeva karikatuur, 2. oktoober. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Vormiliselt lubab Aserbaidžaan tagada armeenlaste õigused.
• Armeenlased eelistavad aga Mägi-Karabahhist põgeneda.

Armeenia allikad teatasid laupäeval, et Mägi-Karabahhist on saabunud üle 100 000 põgeniku. Kui Mägi-Karabahhi kokku kuivanud elanikkonna suuruseks arvestada 120 000 inimest, siis ilmneb, et peaaegu kõik armeenlased püüavad sealt lahkuda.

Pisut parem uudis on see, et pühapäeval saabus piirkonda esimene ÜRO missioon 30 aasta jooksul. Paraku kipub minema nii, et enne rahvusvaheliste vaatlejate saabumist on armeenlased Karabahhist läinud. Esimene probleem, millega tegeleda tuleb, on hoopis nende majutamine Armeenias.

Praegu toimuv annab konfliktile Karabahhis lahenduse, mille puhul Aserbaidžaan saab tagasi talle kuuluva territooriumi, kuid seal põliselt elanud armeenlaste õigus jääda oma kodudesse pole tagatud. Vormiliselt on Bakuu seda küll lubanud, kuid armeenlased eelistavad põgeneda. Aserbaidžaani jõuvõtted ei näe ilusad välja, ehkki õiguslikult on tegemist nende territooriumiga.

Armeenia peaminister Nikol Pašinjan ei ole oma rahvast tõuganud lootusetusse sõtta. Ta läheb küll ajalukku mehena, kes kaotas Karabahhi, kuid tuleb arvestada, et tunnustamata üksusena oli Mägi-Karabahh seal elavate inimeste jaoks üpris perspektiivitu koht.

Kuid Pašinjanil on ka võimalus tõusta esile peaministrina, kes seob Armeenia lahti Venemaast ja loob liitlassuhted läänega. Kui see tõesti juhtub, on see ilmselt armeenlaste jaoks liiga hilja, sest sisuline vajalik tasakaal Mägi-Karabahhis – kus mõlemad rahvad on põliselt elanud – jääb saavutamata.

Käimasoleva Vene-Ukraina sõja puhul on mõistagi oluline, et territoriaalse terviklikkuse põhimõte maksvusele pääseb. Seda vajab ka Ukraina. Võib loota, et ukrainlased vabastavad kõigepealt Krimmi, siis tulevad Donbass Ukrainas, Transnistria Moldovas ning võib-olla ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Gruusias.

Asjaolu, et kunagi tallati «meie» õigused jalge alla, ei peaks andma kellelegi õigust «teistele» sama mõõduga vastata.

Lääne reeglitepärasest maailmakorrast kõneledes peetaksegi ehk kõige enam silmas seda, et ühegi riigi piire ei muudeta toore jõuga ning riikide territoriaalset terviklikkust tuleb austada. Kuid on olemas ka rahvaste enesemääramise põhimõte, mis on võimaldanud uute riikide sündi vana koloniaalimpeeriumi kokkuvarisemisel. Kui praeguse Venemaa koosseisus leidub rahvaid, kes tahaksid oma saatust tulevikus ise määrata, siis saavad nad seda teha just enesemääramisõiguse alusel.

Tuletame meelde, et eestlane Linnart Mäll oli Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) üks loojaid ja selle juht. Idealistlik ettevõtmine esindamata rahvaste püüdlusi toetada on näinud vaid üksikuid edulugusid – lisaks Balti riikidele, mille puhul oli tegemist kaotatud iseseisvuse taastamisega, näiteks Ida-Timor 2002. aastal. See aga ei tähenda, et neid tulevikus juurde ei tule.

ERO põhimõtete järgi ei saa aga enesemääramist taotleda mitte suvaline okupatsiooni või sisserände tagajärjel tekkinud rahvarühm, vaid üksnes rahvad, kes elavad pikaajaliselt oma põlisel asualal. Lisaks on enesemääramisel vähem ambitsioonikaid vorme kui omariiklus – kultuuriautonoomia jms. Väikerahvana peaksime aga meie rahvaste õiguste suhtes eriti tundlikud olema.

Armeenlased Karabahhis, nagu ka abhaaslased oma kodumaal või osseedid Lõuna-Osseetias, elavad ajaloolisel asualal. Seetõttu on nende õiguste tagamine oluline, sõltumata sellest, et nad on varem teinud vale ja rumala panuse Moskvale (ehkki tähtis on seda viga teadvustada).

Sellepärast on ka oluline, millist naasmisprogrammi nõuab rahvusvaheline avalikkus ning mida on Bakuu valmis pakkuma Mägi-Karabahhist põgenenud armeenlastele. Asjaolu, et kunagi tallati «meie» õigused jalge alla, ei peaks andma kellelegi õigust «teistele» sama mõõduga vastata.