Lea Danilson-Järg ⟩ Kooliõpilaste arv hakkab Eestis peagi kahanema

Lea Danilson-Järg. Foto: Mihkel Maripuu

• Sündimusnäitajad on kehvapoolsed.
• Eesti perepoliitika on eeskujuks võtnud Põhjamaad.
• Sellest aga ei piisa.

Kooliõpilaste arv tänavu küll kasvas, kuid helget tulevikku arvudest kahjuks siiski ei paista, kirjutab Lea Danilson-Järg (Isamaa).

Kui kooliaasta 1. septembril algas, teatasid meediakanalid, et kooliõpilaste arv on Eestis tänavu tublisti kasvanud. Veel enne kui kogu meedia vallutas peaministri idavedude skandaal, ilmus Postimehes ka emeriitprofessor Ene-Margit Tiidu optimistlik arvamus, et eestlaste sündimus on heas korras ja rekordmadalale langenud sündide arv taastub julgeoleku olukorra paranedes jälgi jätmata. Kas olukord on tõepoolest hea ja eestlaste kestma jäämise pärast polegi põhjust muretseda? Andmetesse sügavamalt sisse vaadates helget tulevikku kahjuks siiski ei paista.

Sündimuse kohta on mitu näitajat

Tiidu artikkel juhib õigesti tähelepanu, et summaarne sündimuskordaja, mis näitab eeldatavat keskmist laste arvu naise kogu elu jooksul, on arvutamise metoodika tõttu õige ainult siis, kui keskmine sünnitamisvanus püsib muutumatuna. Eestis aga, nagu Tiit on ka esile toonud, on esmasünnitaja keskmine vanus viimase 30 aasta jooksul kuue aasta võrra kerkinud. Mullu oli sündimuskordaja 1,41 (tänavu ilmselt veel väiksem) ja selle sajandi parim tulemus on olnud 1,72 aastal 2010. On hea teada, et sündimus pole siiski nii väike, nagu aastapõhise summaarse sündimuskordaja põhjal võiks arvata.

Samas tasub tähele panna, et esmasünnitaja keskmine vanus on jõudnud juba 29. eluaasta lähedale. Selle kasv hakkab edaspidi aeglustuma ja ilmselt raugeb järgmise 10–15 aasta jooksul. Seetõttu peegeldab sündimuskordaja järgmistel aastatel järjest rohkem tegelikkust. Senikaua on aga kahtlemata vaja vaadata ka muid näitajaid. Üks võimalus on kasutada demograafide väljatöötatud metoodikat, mis võtab arvesse ka sünnitusea kasvu, ja arvutada nn ajastuskorrigeeritud sündimuskordaja. Eesti statistikaamet seda näitajat kahjuks ei avalda, kuigi vajadus on kindlasti olemas.

Tiit toob ka esile, et lihtne on kindlaks teha tegelikku keskmist viljakusea jooksul sünnitatud laste arvu naistel ehk põlvkonnasündimuskordajat. Ta tuginebki oma optimistlikes hinnangutes eelkõige 50–75-aastaste naiste keskmisele laste arvule, kes on oma lapsed saanud minevikus. Selle näitaja puhul tuleks aga arvestada, et maailm on muutumises ja nooremad naised ei pruugi varasemate põlvkondade saavutatuni enam jõuda ning kõik märgid näitavad, et ilmselt ei jõuagi.

Tulevik sõltub praegustest noortest

Sündimusnäitaja, mis pakub andmete tähenduslikkuse ja värskuse kõige paremat tasakaalu, on 40-aastaste naiste keskmine laste arv. Just selle näitaja abil hinnatakse strateegias «Eesti 2035» meie edukust sündimuse toetamisel. 2011. aasta rahvaloenduse põhjal tehtud arvutus näitab, et eestlaste puhul jääb see 1,87 ja kogurahvastiku puhul 1,79 lapse juurde. Viimase, 2021. aasta rahvaloenduse arvud on vastavalt 1,91 ja 1,86. Sellest võib järeldada, et loenduste vahele jääva kümne aastaga toimus väike sündimuse kasv. Sama näitaja on statistikaameti Tõetamme rakenduses kättesaadav ka järgmise aastakäigu ehk 1982. aastal sündinute kohta. Eestlaste kohta pole näitajat küll esitatud, kuid kõigi 40-aastaste naiste keskmine laste arv oli Tõetamme järgi 2023. aasta alguses langenud 1,77-le. Tõetamme järgi on see näitaja aeglaselt, kuid järjepidevalt vähenenud alates 2019. aastast.

Viimase rahvaloenduse ja Tõetamme andmeid kõrvutades torkab silma kahe allika erinevus. Kui rahvaloenduse andmetel oli 1981. aastal sündinud naistel 40. eluaastaks keskmiselt 1,86 last, siis Tõetamme järgi oli see näitarv 1,79. Statistikaametil tuleks võimalikult kiiresti selgitada, millest on selline madala sündimuse kontekstis võrdlemisi suur erinevus tekkinud. Kui selgub, et neist kahest andmeallikast on üks vähem täpne, tuleks metoodikat parandada või ebatäpsete andmete levitamisest loobuda. Kuni seda ei ole tehtud, pole võimalik Eesti põlvkonnasündimuse taseme kohta täpsemaid järeldusi teha.

Rahvastiku stabiilsust ei paista

Tiit kirjutab ka, et sündide edasilükkamine küll vähendab rahvaarvu, kuid seda kompenseerib pikem eluiga, ja lisab: «Kuna ka välisrände saldo on positiivne (see sisaldab ka arvestatavat tagasirännet), siis jõudis 2022. aasta alguseks Eesti rahvastik suhteliselt stabiilsesse seisu.» Sellise hinnanguga ei saa nõustuda. Stabiilsus eeldab, et olukord on pikka aega jätkusuutlik, kuid praegu sellest rääkida ei saa.

Loomulik iive on Eestis eluea pikenemisest hoolimata juba üle 30 aasta negatiivne olnud. Erandiks oli kogu selle aja vältel vaid 2010. aasta, mil sünde oli surmadest 35 võrra rohkem. 2021. ja 2022. aastal ületas surmade arv sündide arvu koguni üle 5000 võrra, seda ka koroonapandeemia mõju tõttu. Eesti kohta tehtud rahvastikuprognoosid näitavad siiski ühemõtteliselt, et pandeemia mõju möödumisest hoolimata jääb loomulik iive ka eelseisvatel kümnenditel igal aastal mitme tuhande inimese võrra miinuspoolele.

Elada võib küll kauem, aga siiski mitte igavesti. Kuna 1990. aastatest peale on sündinud keskeltläbi 40 protsendi võrra väiksemad põlvkonnad, pole meil lahkuvatele põlvkondadele samaväärset asendust, mille tagajärg ongi negatiivne iive kogu nähtava tuleviku kestel.

Püsivast negatiivsest loomulikust iibest põhjustatud rahvastikukadu on muidugi võimalik kompenseerida sisserände abil ja alates 2015. aastast on see ka toimunud. Kuid seda ei saa pidada pikka aega jätkusuutlikuks lahenduseks. Eestlaste tagasiränne ammendub ja tulijate-lahkujate saldo on peaaegu nullis. Teiste rahvuste sisseränne kasvatab aga muulaste kogukondi ja vähendab seega eesti keelt emakeelena rääkijate osakaalu, eriti Tallinnas, kus eestlasi on juba praegugi vaid 52 protsenti.

Kõike seda arvestades on selge, et Eesti rahvastik ja eestlaste osakaal selles pole kaugeltki mitte stabiilses seisus. Vastupidi, seisame rahvana silmitsi eksistentsiaalsete väljakutsetega, mis vajavad tõsist tähelepanu praegu. Nendega tegelemist ei saa kaugemasse tulevikku edasi lükata.

Kooliõpilaste arvu kasv pöördub

Siit jõuamegi kooliaasta algusesse tagasi. Praegu võime ju rõõmustada õpilaste arvu kasvu üle, aga see õnn saab peagi otsa. Kõik tänased kooliealised on sündinud pärast 2004. aastat, mil 1990. aastate sündimuse madalseis oli läbi saanud ja äsja loodud vanemahüvitis tõstis väikelapse vanemate toimetuleku hoopis teisele tasemele, aidates samas kaasa ka sündide arvu suurenemisele. Koolipingis on praegu ka majandusbuumi tipus ja selle järel ehk aastatel 2008–2010 sündinud lapsed, keda on varasemate ja järgmiste aastakäikudega võrreldes oluliselt rohkem. Õppurite arv kasvab seetõttu veel paar aastat ja kui oleme tipu läbinud, pöördub see uuesti langusse, mis praegu ei paistagi lõppevat.

Kõik lapsed, kes 2029. aastal koolis käivad, on juba sündinud ja teada. Lihtne matemaatika näitab, et kooliealiste arvu tipp, 181 000 last, saabub 2025. aastal ja juba 2029. aastal on meil selles vanuses lapsi vaid 173 000. Kas kooliealiste arvu kahanemine kunagi peatub, sõltub järgmiste aastate sündide arvust. Kui iga järgmine aasta toob uusi negatiivseid sündide arvu rekordeid nagu mullu ja tänavu, on kooliealisi peagi alla 150 000. Kui arvestada Ukraina pagulaste lastega, siis oleks arvud alates 2023. aastast küll veidi suuremad, aga trend ikkagi täpselt sama.

Põhjamaade lahendusi tuleb omalt poolt täiendada

Olgugi et Tiit kirjeldab sündimuse olukorda optimistlikult, peab temagi vajalikuks sündimust poliitikameetmetega toetada ja soodustada, aga mitte ainult kitsalt rahaliste toetuste kaudu. Eesti ongi oma perepoliitikat kujundanud Põhjamaade järgi, kus see tugineb lastega perede heaolu suurendamisele, nii rahaliste toetuste, lastesõbraliku keskkonna loomise kui ka lastele mõeldud teenuste kaudu.

Põhjamaadest üle võetud meetmed on olulised ja vajalikud, kuid ainuüksi nende kopeerimisest ei piisa. Näeme ju, et ka Põhjamaades on sündimus viimased kümmekond aastat selges langustrendis. Seetõttu ei saa me vaid teiste eeskujule loota, vaid peame ka ise otsima täiendavaid võimalusi lastega perede elukvaliteedi parandamiseks ja nende ühiskondliku panuse väärtustamiseks. Aga kindlasti peame mõtlema ka sellele, kuidas saab ühiskond pakkuda noortele rohkem kindlustunnet, luua paremaid võimalusi pereelu alustada ja oskusi sellega toime tulla.

Üks ainulaadne edulugu Eestil juba on. Lasterikka pere toetuse loomine kasvatas kolmandate ja järgmiste laste sünde veerandi võrra, kuni inflatsioon sõi toetuse reaalväärtuse ära. Praegune valitsus teeb väga valesti, et toimivat meedet lahjendab ning sirutab kobarmaksutõusude ja maksusoodustuse kaotamisega käe tegelikult kõigi lastega perede rahakotti. Sajandi madalaima sündide arvu korral peaksime käituma hoopis vastupidi ja lastega perede kindlustunnet suurendama.

Mitu olulist võimalust laste kasvatamist toetada on Eestis veel kasutamata ja Isamaa soovib nendega edasi minna, niipea kui võimalus avaneb. Isegi Reformierakond on tunnistanud, et erinevalt neist on Isamaale lastega pered prioriteet. Tõepoolest, mis saakski olla olulisem, kui tahame rahvana kesta üle aegade?