JUHTKIRI ⟩ Kunagi vajab ka Venemaa oma Jakobsoni komisjoni

Tulistamise alla jäänud Vene parlamendihoone Moskvas 1993. aastal. Foto: -

• 30 aastat tagasi läks Vene demokraatia valele rajale.
• Venemaa ei suuda minevikku adekvaatselt hinnata.
• Jakobsoni ajalookomisjon on Venemaale eeskujuks.

Igaühel meist on olemas oma mälupilt pöördelistest ajaloosündmustest. Enamasti on selle kujundanud mõni kuulus foto või filmilõik: roosas kostüümis Jacqueline Kennedy kummardumas John F. Kennedy elutu keha kohale või paksu musta suitsu välja ajavad New Yorgi kaksiktornid.

Samasuguse ikoonistaatuse on saavutanud kaks pilti meie idanaabri lähiajaloost: Venemaa president Boriss Jeltsin seismas tankil Venemaa parlamendihoone ees 1991. aasta augustis ja seesama parlamendihoone mustakspõlenuna 1993. aasta oktoobris, kui Jeltsin käskis tankidel seda tulistada. Ainult kaks aastat oli Venemaal vaja selleks, et kõik pea peale pöörata.

Laupäevases AKs kirjutab tollastes sündmustes vahetult osalenud Kadri Liik, kuidas Eestis ja mujal demokraatlikus läänemaailmas parlamendihoone tulistamisele reageeriti: «5. oktoobri hommikul arvas enamik meist, et «head» olid võitnud».

Selleks oli ka põhjust. Tollane Venemaa Ülemnõukogu koosnes suuremalt jaolt endistest kommunistidest, kes ei varjanud oma impeeriumimeelsust ja nutsid taga kadunud Nõukogude Liitu. See oli parlament, mis süüdistas Eestit inimõiguste rikkumises, sest me ei andnud kõikidele automaatset kodakondsust, ja võttis vastu otsuse, millega Ukraina koosseisu kuuluvale Sevastopolile anti Venemaa föderaalse linna staatus.

Nüüd, 30 aastat hiljem teame, et tankidega imperialistliku mentaliteediga parlamendi vastu minemine ei muutnud mitte midagi. Kadri Liik kirjutab, kuidas pärast Krimmi annekteerimist tavatsesid Moskva liberaalid arutada, mis hetkel kõik valesti läks. Eestist vaadates pole sellele raske vastata. Asjad hakkasid valesti minema peaaegu kohe pärast meie iseseisvuse taastamist.

Isegi Venemaa kõige helgemal perioodil, kui välisministriks oli Andrei Kozõrev – temast liberaalsemat välisministrit pole Venemaal kunagi olnud –, keelduti tunnistamast, et Nõukogude Liit okupeeris 1940. ja 1944. aastal Eesti. Praegu elab Andrei Kozõrev USAs ja soovib ukrainlaste võitu ning Venemaa kaotust. Kui ta peaks kunagi eestlastelt küsima, millal hakkasid Venemaal asjad allamäge minema, siis pole meil keeruline talle vastata.

Jeltsin suutis lõhkuda kommunismi, aga ei suutnud anda süsteemset õiguslikku hinnangut kommunismi kuritegudele. Siin on venelastel palju, mida eestlastelt õppida.

Kadri Liik kirjutab väga tabavalt, et Jeltsin suutis lõhkuda kommunismi, aga ei suutnud anda süsteemset õiguslikku hinnangut kommunismi kuritegudele. Siin on venelastel palju, mida eestlastelt õppida. Laupäeval on 100. sünniaastapäev Max Jakobsonil, kelle juhtimisel anti hinnang Eestis toime pandud inimsusvastastele kuritegudele.

Kunagi vajab ka Venemaa oma Jakobsoni komisjoni. Kuni Venemaa ei hakka tunnistama oma kuritegusid, ei saa temast demokraatlikku riiki.

Aga senikaua peame meie uskuma, et ükskord saabub siiski päev, kus Venemaa president tuleb Eestisse, läheb Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali juurde ja asetab sinna pärja. Õiglane oleks, kui ta ka põlvitaks, nagu tegi Varssavis Lääne-Saksamaa kantsler Willy Brandt. Aga hea küll. Meile piisab ka pealangetamisest.