AK FOOKUS ⟩ Oktoober 1993: miks demokraatia Venemaal läbi kukkus?

4. oktoobril 1993 tehtud fotol seisavad parlamendihoone ees armee tankid, mis olid ustavad president Boriss Jeltsinile. Foto: AFP/SCANPIX

Nõukogude Liidu lagunemise aegu jäi Venemaa kodanikel kokku leppimata uue elu põhialustes. Pealegi hakkasid majanduslangus, vaesumine ja vastuolulised reformid poliitilist maastikku kiiresti polariseerima. Üksmeelt leida oli järjest raskem ning ega seda tingimata tahetudki.

Moskva linnapildist kadusid 1993. aasta oktoobri parlamendipommitamise jäljed üsna kiirelt. Valge Maja – toonase parlamendi, tänase valitsushoone – tahmaseks põlenud fassaad puhastati peatselt. Hotell sai uued aknad. Tankiroomikute all lagunenud tänav uue asfaldi. Ainult Valge Maja taha tekkinud improviseeritud memoriaal püsib tänini. Oma mustpunase värvigamma ning käsitsi rebitud-kleebitud fotode-kirjadega mõjub ta ühtaegu agressiivse ja räpakana; ning tema olemasolu muidu pea steriilseks puhastatud Moskvas mõjub kummastava ja vastuolulisena.

Parlamendi pommitamise poliitilised ja emotsionaalsed jäljed on sügavad. Samas on selle reaalne koht Venemaa poliitilises biograafias tänini raskesti määratletav: see on üks häiriv sündmus, mida venelastel on samas raske konteksti panna ja otsustada, mis täpselt läks valesti, kui valesti ja kes on süüdi. Kas tegu on pattulangemisega, mis päädis paradiisist väljaheitmisega ja sai selliselt kõigi hilisemate väärtegude aluseks? Või oli see uue riigi hirmus sünnitrauma, millest aga olude õnnelikuma kujunemise korral oleks hiljem siiski võinud paraneda ja välja kasvada?