Pealtnägijast selgub, et Tallinnas on kokku ligi 50 suuremat koolidele kuuluvat spordirajatist, mille ehitamiseks on investeeritud miljoneid maksumaksja raha, ent millest paljud on õppetöövälisel ajal suletud ja seisavad kasutuseta.
Spordiväljakute avamisel ei saa me üle ega ümber neist, kes väljakuid haldavad. Nagu Tallinna abilinnapea Tiit Terik viitas, on väljakutele linnarahva lubamine kooli otsus. Samal ajal ei tohiks me unustada, et maksumaksjatena peame me ise neid samu väljakuid üleval.
Makstes linnakassasse raha, oleks ju igati ootuspärane, et väljakud oleksid vabal ajal spordihuvilistele ligipääsetavad. Sest nagu «Pealtnägija» eksperiment näitas, siis tegelikult seisavad need miljonite eurode eest ehitatud uhked spordirajatised suure osa ajast lihtsalt tühjana.
Niinemetsa sotsiaalmeediast alguse saanud arutelu põhjal tundub, et Tallinnast väljaspool on pilt veidi parem. Siiski on ilmselt igas linnas ja asulas suuremal või vähemal määral neid näiteid, kus sport ja liikumine, seda eriti avalikel spordiväljakutel ja rajatistel, võiks olla elanikele palju lihtsamini kättesaadav.
Sest liikumisvõimaluste laiendamise juures ei saa me rääkida vaid terviseradadest, mille võrgustik on Eestis tõesti hästi arendatud, nähtav ja kättesaadav. Inimeste sportimis- ja liikumiseelistused on erinevad. Igaühel – nii täiskasvanul kui ka noorel – peaks olema õigus ja võimalus tegeleda endale meeldiva spordialaga, olgu selleks siis pallimäng või lihtsalt kerge kehasirutus välijõusaalis.
Kõige rohkem kannatavad noored
Kõige kurvem asja juures on see, et nii piirame ligipääsu sportimisvõimalustele noorte jaoks. Nagu SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse juht Alo Lõoke 27.09 «Pealtnägijas» mainis, on praegu iga neljas laps 1. klassi tulles ülekaaluline. Vanemaks saades ülekaaluliste protsent aina suureneb. Rääkimata sellest, et mitteliikumine toob kaasa ka vaimse tervise probleeme, depressiooni, stressi ja ärevust. Statistika on karm, aga numbrid ei valeta. See ütleb selgelt, et lapsed peaksid rohkem liikuma.