JUHTKIRI ⟩ Kui kurjaga ei saa, siis prooviks äkki heaga!

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Vihakõne eelnõu otsib probleemi sealt, kus see tegelikult puudub.
• Kõnealuse seaduse võiks riigikogu menetlusest tagasi võtta või seisma jätta.
• Eesti poliitika tupikseisu tuleb hakata kuskilt otsast lahendama.

Nn vihakõne seaduse arutamine riigikogus algas juba mitmendat ringi, aga mingit uut kvaliteeti näha pole ja paistab, et vaidlejad ise muutuvad veel kurjemaks kui seni.

Kevadel, kui uus seaduseelnõu riigikogule üle anti, reklaamiti seda kõige mõistlikuma võimaliku lahendusena, mis meeldiks Euroopale ega tooks kaasa tõsisemat ohtu sõnavabadusele. Lubati ka, et sellega tehakse tuska Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja toetajatele.

Siiski on ilmne, et eelnõu otsib probleemi sealt, kus see tegelikult puudub, ning vastab halva õigusloome põhitunnustele. Seadus, mis kasutab hägusaid mõisteid ning kirjeldab kuriteona mingit oletuslikku tagajärge, tekitab peamiselt segadust, mitte ei lahenda tegelikke probleeme.

Aga kuidagi teisiti kui just oletuslikuna ei saa tõlgendada sõnastust, mille järgi on karistatav selline jutt, «mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust». Kes seda siis õieti hindab? Ja kes kärbib mõne elava fantaasiaga pealekaebaja indu?

Meil on paremal juhul tekkimas õigusnorm, mida tegelikus elus ei rakendata. Halvemal juhul võib aga minna nii, et inimesi hakataksegi süüdi mõistma mingi rumala väljaütlemise oletuslike tagajärgede eest, vastavalt sellele, kui püüdlikult tulevikus seda tõlgendama ja rakendama asutakse. Ja see kindlasti ei ole hea.

Viha- ja vaenuavalduste eest karistamise asemel võiks mõelda hoopis sellele, kuidas edendada ühiskonnas lugupidavust ja vastastikust mõistmist.

Minemata kaasa hirmujuttudega, et kohe-kohe hakatakse meid mõtteroimade eest karistama, võiks siiski mõelda sellele, kuidas praegune viljatu arutelu riigikogus teistpidi pöörata. Mis oleks, kui viha- ja vaenuavalduste eest karistamise asemel mõelda hoopis sellele, kuidas edendada ühiskonnas lugupidavust ja vastastikust mõistmist? Eriti peaksid seda eeskuju andvalt tegema erakonnad ja poliitikud. Paraku talitavad nad tihti vastupidi, olles mõnigi kord hea sõna lehkava kurjusega maha surunud.

Mõne kuu eest ilmus Postimehes kirjanik Jan Kausi essee (PM, 01.04). «Sallimatuse piiramise asemel võiks kaaluda kõnelaade, mis lihtsalt erinevad sallimatust hoiakust või ükskõik millisest viha-, vaenu- ja muust vahukõnest,» pani Kaus muuhulgas ette.

Paistab, et see on praegu parim üleskutse meie rahvaesindusele – nii opositsioonile, kes on juba kevadest saadik parlamendi tööd halvanud, kui ka koalitsioonile, kes kipub süüdimatult mööda vaatama tõsiasjast, et vaenukõnevastased pügalad on Eesti seadustes juba olemas.

Üks on selge: praegu on tarvis Eesti ühiskonda liita ja kokku liimida, mitte seda jätkuvalt polariseerida. Siit ka väga lihtne mõte, kuidas valitsuskoalitsioon saaks edendada kodurahu ja parandada oma õhukeseks kulunud mainet. See on võtta kõnealune seadus riigikogu menetlusest tagasi või jätta ta lihtsalt peale esimest lugemist seisma. Igal juhul peab see samm olema avalik ja vastu tuleks küsida edasise obstruktsiooni lõpetamist riigikogu töös.

Asi pole ju mitte ainult selles, et selle eelnõu puhul jääb segaseks tema otstarve. Asi on ka selles, et keegi peab astuma esimese sammu, et hakata Eesti poliitikas – ja ühiskonnas laiemaltki – maad võtnud tupikseisu kuskilt otsast lahendama. Praegune olukord lihtsalt ei ole normaalne.