INDREK SCHWEDE ⟩ Eesti toetab Gruusia ja Ukraina territoriaalset terviklikkust, aga salgab maha enda oma

Foto loo juures illustreeriv. Foto: Sander Ilvest

Kui võtta tänaval nööbist kinni juhuslikel kodanikel ja küsida, mis toimub Ukrainas, vastataks ilmselt, et seal on sõda ja ligi viiendik riigi territooriumist on okupeeritud. Kui küsida Gruusia kohta, teataks tõenäoliselt sama: sealgi on viiendik riigist annekteeritud Venemaa poolt. Nii neist asjust kõneldakse, nii räägib ja kirjutab meedia. Aga kui küsida, mis neis juhtumeis on sarnast Eestiga, pakutaks ilmselt, et Venemaa ohustab ka meid.

Huvitav, kui suur osa vastaks, et viis protsenti ka Eesti territooriumist on endiselt annekteeritud? Sellest ei kirjutata, sellest vaikivad meie riigijuhid, kes jõuliselt raiuvad, et okupeeritud on Krimm ja Donbass (ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia), aga väldivad välja ütlemast, et kuni piirileping on kahepoolselt ratifitseerimata, on Venemaa valduses Eestile seaduslikult kuuluvad Narva-tagune ja suur osa Petserimaast.

Veelgi enam, annekteeritud territooriumi kaotust pisendatakse ja selle tagasinõudmist naeruvääristatakse kõige kõrgemal tasemel. Ametisse asunud president Alar Karis lausus kaks aastat tagasi: «Tartu rahu on meie jaoks tähtis, Tartu rahu piir on seal, kus ta on, aga jõuliselt hakata soid ja rabasid tagasi nõudma ei ole edasiviiv idee.» (Postimees AK 09.10.2021).