Priit Uring ⟩ Reeturid unustuse jõel

Juhan Smuuli bareljeef Tallinnas kirjanike maja seinal. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti Kirjanike Liit peaks kohe kõrvaldama kirjanike maja välisseinalt Juhan Smuuli bareljeefi kui absoluutselt sobimatu taiese, leiab kirjanik ja jurist Priit Uring.

Kõigepealt mõni sõna mitte ainult bareljeefist. Kahjuks nõukogudeaegse sulerüütli Smuuli nimi ei ole seotud mitte ainult bareljeefiga Harju tänava kirjanike maja seinal, vaid ka ühe kindla uulitsaga Eesti vabariigi pealinnas, kus tuhanded autod iga päev Lasnamäe kandis sujuvalt veerevad mööda Smuuli teed. Nii on väidetav Nõukogude armee kunagine «kuldtärniga nooruke sõjamees-küüditaja» juurdunud argipäevaselt ja pea märkamatult meie igapäevaelu askeldustesse. Ja nii elab ka mitme isiku hinges nõukogude (okupatsiooni) nostalgia salamisi edasi.

Kuressaares Saaremaal olevat koguni olemas Smuuli tänav ja linnaosa. Muhu saarel Koguvas seisab ka õnneks Tallinnast sinna teisaldatud Smuuli monument (see avati 1990. aastal Kadrioru pargis, võeti maha 1996. aastal ja taasavati 19. juulil 2006 Koguva külas). Rõhutan kohe alguses isiklikku veendumust, et kodukandis või kalmistul inimese mäletamise vastu ei tohiks olla ega peaks olema kellelgi mitte midagi ütlemist. Kuid teisalt, miinuspoolel varitsevad samal ajal mitmed halastamatud tõsiasjad. Nimelt Smuul oli veendunud stalinist, venelaste poolt 1944. aasta märtsis Tallinna pommitamise õigustaja ja lisaks Stalini preemiale 1952. aastal anti talle 1961. aastal Lenini preemia ning 1965. aastal kuulutati ta koguni Eesti NSV rahvakirjanikuks. Küüditamises osalemisest rääkimata.