MAARJA VAINO ⟩ Ja kui me veel surnud ei ole...

20.09.2023 Tallinn Mati Unt kogutud teosed 3. Foto: Sander Ilvest

Kui Mati Unt 1972. aastal Tartust Tallinna kolis, oli ta juba kuulus kirjanik ja teatriuuendaja, keda saatis imelapse sära. Tallinnasse kolimine mõjus Undi loomingule värskendavalt. Tema 1970. aastate proosa kuulub eesti kirjanduse tippu, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Minu eriline lemmik on mitmekihiline romaan «Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi» (1973). Teos on tema legendaarsemate romaanide varju jäänud. Ometi on tegemist meistriteosega, kus ilmneb eriti hõrgult Mati Undi armastus müütide vastu, oskus köita ühte inimelu argine ja kosmiline mõõde.

Jutt on tavalisest perekonnast, isast, emast ja pojast, kes elavad äärelinna individuaalelamus. Ühel õhtul tuleb nende ukse taha tütarlaps, keegi sugulane, kes palub võimalust nende juures mõnda aega elada. Poeg armub tütarlapsesse, romaan lõpeb pulmastseeniga (millele omakorda järgneb katastroof). Seda kõike n-ö pealtnäha. Profaanses ajas kulgeva sündmustiku kõrval hargneb aga sakraalne, müütilises ajas toimuv reetmise lugu, mis on ühte köidetud libahundi looga.