Põgusalt tallinlane olnud kirjanik Sergei Dovlatov esitas kord raske küsimuse: «Kes kirjutas neli miljonit pealekaebust?» Ta pidas silmas Nõukogude võimu 1930ndaid aastaid, mil Vladimir Võssotski sõnul «срока огромные брели в этапы длинные» («tohutu karistusaja saanud siirdusid vangitappi»). Isegi Brežnevi ajal tundus see küsimus pigem retooriline: stalinliku terrori, Gulagi ja massiküüditamiste ajastu tundus painajaliku minevikuna, kuigi ka tollane stagneerunud olevik ei tekitanud erilist rõõmu... Praegusel Venemaal on taaselustunud paljud süngeima totalitaarse mineviku tunnused – olgugi ehk mitte täies mahus. Sealhulgas paraku ka massilise pealekaebamise tava.
Mis ajendas inimesi kirjutama nelja miljonit pealekaebust? Tõenäoliselt õpetati lapsepõlves kõigile, et pealekaebamine on jälk, valetamine on halb, sõprade reetmine on alatu, mis tähendab, et pealekaebajad pidid ületama mingi moraalse barjääri. Minu arvates oli selleks kolm peamist motiivi.