/nginx/o/2015/09/24/4522767t1h18d7.jpg)
Igal inimesel, kes on korra näinud Vietnami kaarti, tekib isu sealt veidi ampsata. Sest mis on Vietnam? See on kahe tuhande kilomeetrine isuäratav vorst, mis lookleb mööda imelise mere randa! Näiteks Vietnami naabrile Laosele pole jäänud millimeetritki merd, Kambodžale natuke on.
Vietnamlaste saatus on seetõttu meie omaga sarnane. Nende riik on kord olnud, siis mitte, siis vabaks võidelnud ja jälle anastatud. Neile on järjekindlalt peale surutud kõrgemat kultuuri nii läänest kui idast.
Ometi on nad praegu iseseisev Vietnami riik oma keele ja kultuuriga ja ka omaenda hädadega. Täpselt nagu meiegi. Suurim vahe eestlastega on kasvus ja arvus. Nad on väiksed, kuid neid on sada miljonit. Meid peaaegu et ei olegi, aga me kaalume rohkem.
Vietnamlased ütlevad sel puhul: same, same, but different.
Vietnamlastel on vähemasti üks asi täiesti selge – nad on draakonite vürsti Laci ja Mäehaldja järeltulijad. Draakonil ja haldjal sündis sada last, väiksed, terased ja pilusilmsed, keda hakkas valitsema Hungide dünastia. Hungid valitsesid vietnamlasi õnnelikult kuni aastani 257 eKr, mil said sõjas lüüa Au Laci kuningriigilt. Otsustavaks oli saanud tolles sõjas Kuldse Kilpkonna hinge toetus Au Lacile.
Uueks kuningaks sai Au Duong, kelle riigi võtsid oma tiiva alla juba kõik kolm: nii Draakonivürst, Mäehaldjas kui ka Kuldse Kilpkonna hing. Lisaks ehitas Au Duong edasiste üllatuste vältimiseks kindluse, millele pani nimeks Co Loa. Praegu asub umbes samal kohal pealinn Hanoi. Tolle riigi vallutas veel kord Lõuna-Hiina kuningriik Nam Viet.
Ja kuigi riik ise lagunes, jäi nimi Vietnam (Lõunamaa) püsima, mis ühtlasi tähendas Vietnami riigi algust ja ka lõputut võitlust hiinlastega oma riigi iseseisvuse eest.
HIINLASED
111. aastal eKr liideti Vietnam taas Hiinaga. Hiinlased ei kavatsenudki enam lahkuda, vietnamlastel aga polnud mingit isu nendega koos elada. Nii et kui vähegi võimalus tekkis, korraldati suure venna vastu ülestõus. Kuulsamat neist juhtisid kaks õde, Thrung Tach ja Thrung Nhi, kes pärinesid Vietnami rahva kõige õilsamast otsast, otse Draakonvürstist ja Mäehaldjast.
Õed Thrungid, kes olid ammutanud mägedest, draakoni ja haldja ja kõigi muude vaimude sünnikohast, tohutult vaimujõudu, ajasid hiinlased Vietnamist välja. Hiinlased tulid loomulikult tagasi ja õed sooritasid enesetapu. Nende kangelaslikust vastuhakust sai legend, mis püsib tänaseni.
Hiinlased aga keskendusid innukalt Vietnami vaimude kodust väljaajamisele ja enda omade sissetoomisele. Nii söök, jook, riietus, soengud kui ka kirjakeel pidid olema hiinapärased. Kuid isegi sajad aastad vietnamlaste hiinastamist ei toonud oodatud tulemust.
Draakon, Haldjas ja Kilpkonn pidasid hiinlaste rünnakule vapralt vastu. 19. sajandi alguseks oli Vietnami kultuurist saanud kirev segu taoismist, konfutsionismist ja animalismist, lisaks ei olnud kadunud kuhugi hinged ja vaimud, kes vietnamlastel silma peal hoidsid. Siis tulid prantslased.
PRANTSLASED...
.... vajasid Mekongi deltat ja Punast jõge, et kaubelda Hiinaga. Lisaks kaubale oli prantslaste trümmis ka oma keel, tähestik ja katoliku kirik, mis kõik end Vietnamisse mugavalt sisse sättisid. Esiteks toimus muidugi sõda, milles vietnamlastest polnud prantslastele vastaseid.
Prantslased olid sel alal vietnamlastest palju kogenumad, sest Euroopas polnud viimasel ajal millega muuga tegeldudki. Järgmisel kahesajal aastal valisid juba nemad Vietnamile keisrit.
II maailmasõja ajal, kui sakslased prantslasi endid täiega «tsiviliseerisid», muutus viimaste seis ebakindlaks ja vietnamlastel tekkis võimalus nad kuu peale saata. Pärast kolmekümmet aastat välismaal oli koju saabunud Hồ Chí Minh.
Ta oli õppinud Ameerikas pagariks, olnud Inglismaal kelner, tutvunud Prantsusmaal kommunismi alustega ning hiljem end Venemaal ja Hiinas selles osas tublisti täiendanud. Vietnamisse tagasi jõudnud, otsis ta endale liitlasi. Esialgu oli ta suur Ameerika fänn, hiinlastest ei tahtnud ta kuuldagi.
«Mis puutub minusse, siis koristan ma pigem viis aastat prantslaste sitta, kui söön kogu ülejäänud elu hiinlaste oma.» – Hồ Chí Minh, 1946
1945. aastal koostas Hồ Vietnami iseseisvusdeklaratsiooni, mille ta kirjutas suures osas maha ameeriklaste omalt. Ta saatis Ameerika presidendile vähemasti viis kirja, aga too ei vastanud.
Kuues kiri läks juba venelastele. Erinevalt Trumanist luges Stalin Hồ kirja läbi ja õnnetuseks ka vastas. Koos venelastega saabusid Vietnamile appi «vanad sõbrad» hiinlased, nii et Hồ pidi siiski hakkama nende «sitta sööma». See küll ei maitsenud, aga oli kasulik.
Otsustav lahing prantslaste ja vietnamlaste vahel toimus Dien Bien Phus 1954. aastal. Prantslased arvasid, et vietnamlased on sama viletsad sõdurid kui kakssada aastat tagasi ega oska kahurist lasta.
Aga võta näpust! Prantslaste suureks imestuseks pommitas kindral Giap neid kaheksa nädalat järjest. Siis pakkisid prantslased oma giljotiini kokku ja põgenesid. Euroopas oli giljotiin ammu muuseumi viidud, aga prantslased olid arvanud, et vietnamlaste pead «ei loe».
AMEERIKLASED…
... tulid Vietnamile lihtsalt appi, et kommunism neid ei neelaks. Pärast prantslaste pagemist valitses põhjas Viet Minh ja onu Hồ. Lõuna-Vietnamis oli ka riik, aga väga hädine, mistõttu ameeriklased läksid neile vaid mõne sõduriga «nõu andma». Väike sõda paisus Kennedy headest kavatsusest hoolimata nagu kevadvesi. 1963. aasta novembris lõpetas Lee Harvey Oswald Kennedy kõhklused mõne püssikuuliga – nii Vietnami kui ka kõige muu osas.
Ameeriklased jäidki Vietnamisse lõksu. Sõjas hukkus kaks kuni neli miljonit vietnamlast (täpselt ei teata) ja 58 212 ameeriklast. Kõigist ohvritest hoolimata vaatasid ameeriklased kojulendu oodates 1975. aastal oma Saigoni saatkonna katuselt kurvalt pealt, kuidas Viet Minhi väed linna hõivasid. Onu Hồ ise oli juba 1969. aastal surnud ja Hanois vastu iseenda tahtmist rahvale vaatamiseks mausoleumi pandud. Koos temaga olid venelased palsameerinud ka onu Hồ luhtunud Ameerika unistuse.
Sõda läbi, vabadus käes, oli vaja hakata maad harima. Sotsialism miskipärast aga ei soosinud riisi õitsemist, kuigi partei seda käskis. Algas nälg, mida Vietnamis polnud varem tuntud. Kuna parteil olid majandusmõtted otsas, otsustati, et saagu rahvas ise kuidagi hakkama, peaasi et keegi ei hakka võimus kahtlema. Nii sündis Vietnamis täiesti unikaalne kommunistlik kapitalism. Ja oh imet! Näljast saadi jagu ja veelgi enam – Vietnam hakkas riisi eksportima.
Vietnamlased magasid vähem kui võimalik ja töötasid rohkem kui võimalik, sõja asemel möllas turism. Koos teiste uudishimulikega tulid Vietnamisse tagasi ka Ameerika sõdurid, püsside asemel olid neil kaasas oma vietnami naised ja lapsed.
MCDONALD’S JA KULDNE KILPKONN
Nüüd, paarkümmend aastat hiljem on see kõik nii tavaline. Saigonis mürtsub õhtust koidikuni Go-Go baar ja disko. Vanemad vietkongid ümisevad seitsmekümnendaid, nagu Eagles ja «Hotel California».
Hanoi südames, Hồ Chi Minhi mausoleumist vaid kümne minuti kaugusel seisavad punaste rättidega lapsed kannatlikult burksijärjekorras, peos dollar, mis on Vietnamis vähemalt sama armastatud kui nende oma dong. Vere asemel voolab ketšup ja Coca-Cola ning McDonald’s tulistab rahvast saiaga...
Keegi ei saa aru, milleks toda sõda vaja oli, sest tulemus on ju ikka sama. Lisaks Draakonvürstile, Mäehaldjale ja Kuldse Kilpkonna hingele on Vietnami valvamas nüüd ka Jackie Chan...
Ma ei teagi, kas meil on sellest midagi õppida?