TOOMAS TOOMSALU ⟩ Lehkav rohepööre

Tallinna biojäätmete prügikast. Foto: Madis Veltman

Mu elamises levib ebameeldiv lehk. See on rohepöörde lõhn, mille allikas asub kraanikausi all valamukapis. Seal, tavalise prügikasti kõrval seisab väike pruuni värvi pang – biojäätmete kogumise anum. Juba mõnda aega kohustuslik lisand igas majapidamises. Sinna tuleb koguda kõik, mis biolagunev. Ehk siis kõik, mis roiskub, mädaneb, hallitab ja kõduneb. See kraam tuleb koguda eraldi,

et kätte saaks Suur Loodus oma loodu,

kui taas algaineiks muutund see.

Kõdunemisega kaasneb lehk. Hoolimata filtrist immitseb see kraanikausi alt kööki ja sealt elamisse edasi. Kogumiskasti avanemisega kaasneb suurem lehapahvakas, millesse on segunenud äädikakärbeste pilv. Mida aeglasemalt pang täitub, seda rohkem alumine kiht roiskub ja seda rohkem see lehka levitab. Aga ükskord saab see täis.

Põhimõtteliselt peaks biojäätmete suurde konteinerisse toimetamine käima lihtsalt: seod biolaguneva kilekoti otsad sõlme, võtad koti näppu, viid õue ja viskad suletud paki suurde konteinerisse. Aga ei. Roheline kilekott on üks kasutumaid käkke, mille inimkond on suutnud välja mõelda. See hakkab lagunema kohe, kui sinna midagi sisse visata, kleepub prügikasti seinte külge ning muutub üha hapramaks. Paar katset teha asju nii, nagu ette nähtud, lõppesid haisvaid jäätmeid kokku kraapides ja põrandat küürides.