Vastupanuvõitluse päeva eel vaatab Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste tagasi möödunud ajale ning mõtiskleb, mis oleks võinud minna teisiti ja kas see ka ilmtingimata paremat väljavaadet oleks pakkunud.
TRIVIMI VELLISTE ⟩ Kui palju tahame oma ajalugu mäletada? (27)
Meie vabadus riigirahvana on tänaseks kestnud rohkem päevi kui kõigi päevade koguarv (18 950) võõraste riikide võimu all. Tulime Teisest maailmasõjast – küll hirmsa viivitusega! – ikkagi elusalt välja. Olen aeg-ajalt kohanud mehi, kes on vihased, et me 1939. aasta sügisel ei osutanud sõjalist vastupanu. Saan nendest meestest aru, nad on traumeeritud – kannatanud vägivalda, kaotanud vangilaagris mõne lähedase. Nad ütlevad: me ei hakanud vastu, aga vangi pandi meid ikka tuhandete kaupa!
See on tõsi. Aga kui me oleksime sõdinud vapralt, n-ö viimse meheni, kas siis oleks läinud paremini? Siis oleksime olnud vaenlase maa. Paremas eas mehi oleks vähe alles jäänud, eesti naised jäänuks Vene sõduritele. Missugune olnuks siis väljavaade viis aastakümmet hiljem puhkevale «laulvale revolutsioonile»? Kuidas sündinuks need, kes 1988. aastal kogunesid lauluväljakule?