Mart Kuldkepp ⟩ Venemaa on süsteemne oht

Ukraina sõdur hoidmas raketisüsteemi Javelin. Foto: Gleb Garanich

Mure Venemaa otsesest naabrusest kaugemal asuvate lääneriikide kindlameelsuse pärast pole muidugi uus, kuid on kindlasti jätkuvalt õigustatud. Viimased poolteist aastat on näidanud, et uusi abipakette puudutavaid otsuseid tehakse pika vinnaga, abi ise jõuab Ukrainasse kohale veel pikema vinnaga ja pikaks sõjaks valmistuda ei ole läänel tahtmist, kuigi Venemaa ise valmistub selleks ilma vähimagi kahtluseta.

USA puhul kummitab võimalik isolatsionistlik pööre järgmiste presidendivalimiste järel, Euroopa võimekus seejärel tekkivat lünka täita on aga enam kui küsitav. Ja kõigele lisaks tuleb läänel samal ajal Ukraina abistamisega võimalikult kindlustada NATO idatiiva heidutust, sest Venemaa on seekord oma kaardid välja mänginud viisil, mis ei jäta agressorriigile juba sündmuste loogikast tulenevalt muud valikut kui jätkuv agressioon. Seda isegi olenemata sellest, kuidas täpselt kukub välja nende «väike võidukas sõda» Ukrainas – kui Venemaa seisukohalt soodsalt, tuleb samas tuules sõdimist jätkata juba uute vastaste vastu; kui aga ebasoodsalt, siis pole Venemaa kuritegelikul režiimil ikkagi muud tulevikuperspektiivi kui uuesti jõudu koguda ja sõda esimesel võimalusel taasalustada.

Varemgi Venemaa ajaloos on koloss savijalgadel vankuvaks osutunud pigem ikka tagantjärele tarkusest, samas kui sündmuste keerises ei saa kollapsit garanteerida miski.