/nginx/o/2023/01/16/15082934t1h2e9d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/16/15526851t1h0953.jpg)
Armeenlased on taas Jerevanis tänaval ja nõuavad demokraatlikult valitud peaministri Nikol Pašinjani tagasiastumist. See sobib Kremlile hästi, kirjutab julgeolekuekspert Peeter Tali (Eesti 200) arengutest Mägi-Karabahhis.
Aserbaidžaan alustas sõjalist operatsiooni eesmärgiga saavutada täielik kontroll Mägi-Karabahhi üle. Bakuu kasutab geopoliitilist võimalust, mille on mänginud kätte Türgi kasvav roll Taga-Kaukaasias, Armeenia lühinägelikud välis- ja julgeolekupoliitilised otsused, Venemaa poliitiline, majanduslik ja sõjaline nõrkus ning ÜRO võimetus kriise lahendada.
Aserbaidžaani kaitseministeerium on teatanud nelja politseiniku ja kahe erasiku hukkumisest väidetavalt Armeenia ebaseadusliku relvarühmituse pandud miinide plahvatustes Mägi-Karabahhis. Kuigi Mägi-Karabahhi kaitseministeerium on eitanud kõiki süüdistusi, on Aserbaidžaan lubanud viia seal läbi terrorismivastase operatsiooni, mis peaks Mägi-Karabahhi desarmeerima ja taastama seal Aserbaidžaani põhiseadusliku korra. See on viide tunnustamata presidendivalimistele armeenlastega asustatud Mägi-Karabahhis.
Aserid on lubanud rünnata täppisrelvadega ainult sõjalisi objekte ning kutsuvad armeenlasi üles vältima sõjalisi objekte ja mitte toetama Armeenia üksusi. Armeenlaste evakueerimise tagamiseks rajati Mägi-Karabahhi Armeeniaga ühendavasse Laçıni koridori humanitaarabi punktid. Aserid teavitasid kavandatavast sõjalisest operatsioonist Venemaad ja Türgit.
Aserid ületavad lahinguväljal armeenlasi
Aserite väed liiguvad nii sügavale Mägi-Karabahhi, kui suudavad ja kui kaugele Karabahhi võitlejad ja rahvusvaheline üldsus neid lasevad. Nagu näitas kahenädalalane sõda 2020. aastal, ei ole Mägi-Karabahhi relvajõududest ega ka Armeenia vägedest Aserbaidžaani relvajõududele vastast. Aserid on aastaid investeerinud ja ajakohastanud relvajõude ning ületavad armeenlasi lahinguväljal nii tehnoloogiliselt kui ka taktikaliselt, sõjapidamise oskustelt. Kiiresti areneva kaitsetööstusega Türgi ja Türgi nõunike rolli ei saa siin alahinnata.
Venemaa on käsist-jalust seotud oma alustatud sõjaga Ukrainas ega suuda poliitiliselt ega sõjaliselt pidada varem antud lubadusi. Vene niinimetatud rahuvalvajad vaatasid sisuliselt pealt juba 2020. aasta sõda. Nüüd on suuruselt teises Armeenia linnas Gjumris paiknevast Venemaa 102. sõjaväebaasist suur osa relvastust ja isikkoosseisu viidud sõdima Ukrainasse. Armeenia peaminister Nikol Pašinjan on varem öelnud, et Venemaa peale ei saa enam loota. Putini režiimile see muidugi ei meeldi, nagu ka Jerevani hiljutine otsus saata Ukrainasse humanitaarabi.
Kreml teeb nõrkuse varjamiseks halva mängu juures head nägu ning süüdistab kriisis Jerevani. Putin on väitnud, et Aserbaidžaani president İlham Əliyev olevat talle kinnitanud, et Jerevan on nüüd tunnistanud Mägi-Karabahhi Aserbaidžaani osana ning seetõttu ei olevatki millestki enam rääkida.
Venemaa võimalused geopoliitiliselt olukorda kuidagi mõjutada on ahtakesed.
Armeenlastel ei olegi enam eriti kellelegi ega millelegi loota, sest kunagi tehtud valikud on osutunud lühinägelikuks. Kreml on pidanud Taga-Kaukaasiat kogu aeg oma tagahooviks. Pärast verist Aserbaidžaani-Armeenia sõda 1988–1994 ja Nõukogude Liidu lagunemist mängis Kreml Armeenias võimule tulnud rahvuslaste valitsuse oskuslikult nurka, pakkudes end Armeenia sõjaliseks toetajaks ning julgeoleku tagajaks. Armeenia poliitikud läksid õnge ja uhkest Armeeniast sai Venemaa vasallriik viletsa majanduse ning kehva elatustasemega. Kümned tuhanded armeenlased on kodumaalt lahkunud.
Kuigi Armeenia kaitseministeerium on kinnitanud, et Armeenia sõjaväge Mägi-Karabahhis ei ole, ei pruugi sellest abi olla. Kui aserid suudavad Mägi-Karabahhi hõivata, võivad nad kasutada sõjalist jõudu Armeenia Vabariigi vastu. Aserid on nõudnud maismaakoridori ühenduseks Nahhitševaniga, mis on Aserbaidžaani osa Armeenia, Türgi ja Iraani vahel. Armeenial ei ole häid ja usaldusväärseid liitlasi, kuigi mitu pealinna on kutsunud üles relvarahule.
Armeenlased on taas Jerevanis tänaval ja nõuavad demokraatlikult valitud peaministri Nikol Pašinjani tagasiastumist. Ka see sobib Kremlile hästi.
ÜRO Julgeolekunõukogu, et mitte öelda ÜRO tervikuna, on agressorriik Venemaa vetode ja kommunistliku Hiina toetuse tõttu Venemaale sisuliselt ajusurmas ega suuda enam reageerida kriisidele maailmas. ÜRO kahaneva ja sulava rolli tunnistuseks on maailma mõne mõjuka riigijuhi otsus mitte osaleda ÜRO Peaassamblee 78. istungjärgul. Veel kümme aastat tagasi ei olnud see mõeldav.
ÜRO loodi pärast II maailmasõda selleks, et hoida ära uued konfliktid või vähemalt nende kasvamine suureks sõjaks või isegi maailmasõjaks ning riigid lahendaksid erimeelsused diplomaatilisel teel. Praegu tundub maailmaorganisatsioon olevat võimetu seda eesmärki täitma ja sõjalise jõu kasutamisest hakkab paraku saama uus normaalsus.