:format(webp)/nginx/o/2020/07/07/13196577t1h2ee5.jpg)
Mäletan 2016. aasta suve: Donald Trumpi valimine USA presidendiks tundus mulle sama enesestmõistetav kui pesapallimäng uiskudel. Kuid minu kolleeg NATO peakorteris tuli tagasi Ühendriikides veedetud puhkuselt ja ütles, et paneksime ennast valmis ikkagi just selliseks Ameerika valijaskonna eelistuseks. Ta oli Ameerika risti-põiki läbi sõitnud, pidanud sadu vestlusi ega kahelnud, kes võidab.
Siis meenub 2018. aasta: USA-Venemaa tippkohtumine Helsingis ja president Trump kiitmas diktaator Putinit kui head võistlejat; NATO tippkohtumine Brüsselis ja julgeolekunõunik John Boltoni sõnad, et «Trump oli NATOst lahkumisele väga lähedal... sellel NATO kohtumisel pidi mul süda seisma jääma»; ja presidendi intervjuu Fox Newsile ja vastus küsimusele, kas USA kaitseks Montenegrot: «Montenegro on pisike riik, kus on väga tugev rahvas. ... Nad on väga agressiivne rahvas. Nad võivad muutuda agressiivseks ja palju õnne, te olete kolmandas maailmasõjas.»