/nginx/o/2023/09/18/15601651t1h4d3f.jpg)
Valitsusel puudub selge visioon Eesti majanduse käimatõmbamiseks, ehkki Ukraina sõja vahetus läheduses asuv Eesti vajab stabiilset majanduskeskkonda rohkem kui kunagi varem.
On muidugi õige, et praegust valitsust ei saa kõiges süüdistada. Nüüdne koalitsioon ei alustanud Ukraina täiemahulist kallaletungi ega võtnud laenu. Kuid selle olukorraga toimetulek jätab soovida.
Eesti majandus sõltubki väga palju välistest teguritest. Seega on pea alati küsimus selles, kuidas valitsus on nende tegurite muutuseks valmis. Umbes 15 aastat tagasi, majanduskriisis oli valitsusel selge kava – kärpida. Toonased mahatõmbamised riivasid paljusid valusalt, kuid Eesti tuli majanduskriisist välja.
Kuid kas ka praegu? Praegu näeme komejanti riigieelarve ümber, kus iga koalitsioonipartner üritab tekki enda peale tõmmata, aga tulemuseks on ümmargune null. Eelarve on praktiline asi, kuid majanduslik visioon laiem teema, mis nõuab strateegilist mõtlemist. Küsimus on, kas strateegilist mõtlemist koalitsioonipoliitikutel on. Plaan haridusvaldkonnast raha ära võtta viitab, et seda mõtlemist ei ole.
Eesti suurimaks majandusprobleemiks on ebastabiilsus. Kindlustunde puudumine ettevõtjatele. Kõik on omavahel seotud – kui koroonapandeemia ja alanud Ukraina sõda andsid paljudele majandussektoritele ränga hoobi, tekkis valimiskampaania ajal suur kiusatus lubada aastaid piinelnud ettevõtjatele helget tulevikku. Sellega koos andsid praegused koalitsioonipoliitikud ka katteta lubadusi. Tegemist olnuks justkui räige pummelungiga, kus keegi krediitkaardiga tervele kõrtsile välja teeb.
Investorid vajavad selgeid ja kattega lubadusi – kõike ei saa ajada selle süüks, et Eesti on «rinderiik». Seda enam peab olema kodus selgelt usalduslik vahekord poliitikute ja meie majandusvedurite vahel.
Aga nüüd on saabunud pohmakas ja krediitkaart on tühi. Mis peamine, ettevõtjad – tegelikult kõik valijad – on saanud lubadusi, mida valitsus pole võimeline täitma. Helge tuleviku asemele oleme saanud maksud ja valitsus rabeleb, et kuskilt raha leida. Siit tulebki peamine sõnum: kui valitsuspoliitikud andsid tühje lubadusi enne valimisi, kuidas saab siis neid praegu uskuda. Investorid vajavad selgeid ja kattega lubadusi – kõike ei saa ajada selle süüks, et Eesti on «rinderiik». Seda enam peab olema kodus selgelt usalduslik vahekord poliitikute ja meie majandusvedurite vahel.
Praegu näeme usaldusliku vahekorra asemel tõmblemist, olgu selleks ettepanekud pankasid täiendavalt maksustada või kaotada maksuküür. See on mikromanageerimine, andes taas kord tunnistust selge visiooni puudumisest.
Nõukogude Liidu lagunemise järel oli Eesti Balti tiiger, hüpates endistest liiduvabariikidest kõige kaugemale. Olime esirinnas ka terves Ida- ja Kesk-Euroopas, nii et meie ühetaolist maksusüsteemi ja hiljem e-riiki toodi eeskujuks tervele maailmale. Julgete reformide tõukejõuks oli soov vabaneda Nõukogude taagast ja ühineda võimalikult kiirest Euroopa Liiduga. Venemaast tuli end lahti rakendada ja näidata, et oleme edukas väike lääneriik.
Kuhu on see teadmine praegu jäänud? Geopoliitilised realiteedid pole Eesti jaoks muutunud – me oleme 500 aastat olnud kõrvuti imperialistliku Venemaaga, kes praegugi üritab oma kombitsaid igale poole laiali ajada. Stabiilne majanduskeskkond on osa võrrandist, millega Venemaa survele vastu seisame.
