Aga nüüd on saabunud pohmakas ja krediitkaart on tühi. Mis peamine, ettevõtjad – tegelikult kõik valijad – on saanud lubadusi, mida valitsus pole võimeline täitma. Helge tuleviku asemele oleme saanud maksud ja valitsus rabeleb, et kuskilt raha leida. Siit tulebki peamine sõnum: kui valitsuspoliitikud andsid tühje lubadusi enne valimisi, kuidas saab siis neid praegu uskuda. Investorid vajavad selgeid ja kattega lubadusi – kõike ei saa ajada selle süüks, et Eesti on «rinderiik». Seda enam peab olema kodus selgelt usalduslik vahekord poliitikute ja meie majandusvedurite vahel.
Praegu näeme usaldusliku vahekorra asemel tõmblemist, olgu selleks ettepanekud pankasid täiendavalt maksustada või kaotada maksuküür. See on mikromanageerimine, andes taas kord tunnistust selge visiooni puudumisest.
Nõukogude Liidu lagunemise järel oli Eesti Balti tiiger, hüpates endistest liiduvabariikidest kõige kaugemale. Olime esirinnas ka terves Ida- ja Kesk-Euroopas, nii et meie ühetaolist maksusüsteemi ja hiljem e-riiki toodi eeskujuks tervele maailmale. Julgete reformide tõukejõuks oli soov vabaneda Nõukogude taagast ja ühineda võimalikult kiirest Euroopa Liiduga. Venemaast tuli end lahti rakendada ja näidata, et oleme edukas väike lääneriik.
Kuhu on see teadmine praegu jäänud? Geopoliitilised realiteedid pole Eesti jaoks muutunud – me oleme 500 aastat olnud kõrvuti imperialistliku Venemaaga, kes praegugi üritab oma kombitsaid igale poole laiali ajada. Stabiilne majanduskeskkond on osa võrrandist, millega Venemaa survele vastu seisame.