On muidugi õige, et praegust valitsust ei saa kõiges süüdistada. Nüüdne koalitsioon ei alustanud Ukraina täiemahulist kallaletungi ega võtnud laenu. Kuid selle olukorraga toimetulek jätab soovida.
Eesti majandus sõltubki väga palju välistest teguritest. Seega on pea alati küsimus selles, kuidas valitsus on nende tegurite muutuseks valmis. Umbes 15 aastat tagasi, majanduskriisis oli valitsusel selge kava – kärpida. Toonased mahatõmbamised riivasid paljusid valusalt, kuid Eesti tuli majanduskriisist välja.
Kuid kas ka praegu? Praegu näeme komejanti riigieelarve ümber, kus iga koalitsioonipartner üritab tekki enda peale tõmmata, aga tulemuseks on ümmargune null. Eelarve on praktiline asi, kuid majanduslik visioon laiem teema, mis nõuab strateegilist mõtlemist. Küsimus on, kas strateegilist mõtlemist koalitsioonipoliitikutel on. Plaan haridusvaldkonnast raha ära võtta viitab, et seda mõtlemist ei ole.
Eesti suurimaks majandusprobleemiks on ebastabiilsus. Kindlustunde puudumine ettevõtjatele. Kõik on omavahel seotud – kui koroonapandeemia ja alanud Ukraina sõda andsid paljudele majandussektoritele ränga hoobi, tekkis valimiskampaania ajal suur kiusatus lubada aastaid piinelnud ettevõtjatele helget tulevikku. Sellega koos andsid praegused koalitsioonipoliitikud ka katteta lubadusi. Tegemist olnuks justkui räige pummelungiga, kus keegi krediitkaardiga tervele kõrtsile välja teeb.
Investorid vajavad selgeid ja kattega lubadusi – kõike ei saa ajada selle süüks, et Eesti on «rinderiik». Seda enam peab olema kodus selgelt usalduslik vahekord poliitikute ja meie majandusvedurite vahel.