Juhtkiri: aga ainult mitte minu tagahoovis!

Pilkuse külla plaanitava radari eskiis. Foto: Repro

Kaitseväe plaan rajada Otepää valda Tõikamäele radarijaam on sütitanud kired, mis, seotuna küll selle konkreetse objekti ja piirkonnaga, on sümptomaatilised mitmetele avalikkuse teravdatud tähelepanu all kulgenud planeerimisprotsessidele.

Pole mingit alust, ka mitte võimalust kahelda inimese õiguses väärtuslikule ja puhtale elukeskkonnale. Ent ometi – kuidas neid õigusi austades täita avalike või teiste omanike huve?

Kahe või enama huvi ristumispunktis on kerge sattuda vastandusse ja keeruline jõuda kõigile sobiva lahenduseni. Neid näiteid on ridamisi.

Eesti Kunstiakadeemia pikka majasaagat teavad kõik lehelugejad. See protsess on peatatud, kuid mitte lõpetatud – arvestamata ei saa jätta naabrite ega akadeemia huve, kuid kompromissi ka ei paista.

Tuulepark kui alternatiivne, taastuv, sõltumatu ja roheline energiaallikas on tore unistus, kuid kuhu neid rajada – igal asukohal on naabrid, kelle jaoks tähendab see müra ja kinnisvara väärtuse langemist.

Uue Tartu maantee ehitamine Tallinnas kulges omanikega vaevaliselt vaieldes, kuni sundvõõrandamiseni välja, aastaid kestnud vaidlused Nursipalu harjutusväljaku ümber jõudsid lõpule tänavu veebruaris. Olgu tegemist toidupoe või ärihoonega – harva saab midagi vaidlemata püsti.

Ehitamine ja arendustegevus, mis kodukoha senist status quo’d muudab, paneb inimesi muretsema ja vaidlema – see on absoluutselt mõistetav ja ­õigustatud. Sageli on küsimusi rohkem kui vastuseid. Ja inimestega tuleb rääkida, nende muresid tuleb kuulata.

Paraku tundub inimestele tihti, et neid ei taheta kuulata, et neid kaasatakse vaid formaalselt. Kindlasti on siin oma kaalukas osa ka umbusul, teerulli-poliitika pelgusel, mida igasugune fooliummütsidele viitav retoorika vaid süvendab.

Nii polegi midagi imestada, et inimesed on ärevil. Liiatigi kui tegemist on looduskaitsealaga, kus kohalikud inimesed isegi katusekattematerjali peavad kooskõlastama. Nüüd äkki militaarobjekt – radarijaam –, see paneb ju kõhedust tundma.

Teisalt peame me kõik sellel maalapil oma asjad aetud ja tööd tehtud saama. Ei saa ju eeldada, et miski mitte kunagi ei muutu. Et harjutagu kaitsevägi kasarmus, peaasi, et seene- ja marjametsa oleks.

Elanike tervist ja rahu loomulikult kahjustada ei tohi, ent elanikud ei saa ka valida ehitusplaane vaid oma küla kasu silmas pidades. See tähendab, et ka radarijaamale, teelõigule või õppehoonele peab koht olema. Kui iga naaber ütleb, et tore küll, aga mitte siin, siis nii ei jõua me kuhugi.