Hanneli Rudi

FOTO: Peeter Langovits

Igakuine 19-eurone lastetoetus ei anna poliitikutele asu. Ta käib otsekui painaja täiskuu öödel neid vaenamas, sosistades neile kõrva: «Kaota mind silmist.»


Nüüd on riik jälle härjal sarvist haaranud ja asub senist peretoetuste korda muutma. Taas lubatakse hakata toetama neid, kes hädas ja viletsuses elama peavad. Otsesõnu küll välja ei öelda, kuid ridade vahelt kumab läbi plaan n-ö parema elujärjega perede lapsed sellest toetusest ilma jätta.

Iseenesest igati kena plaan, aga kui enamiku inimeste jaoks on Eesti keskmine palk helesinine ja täitmatu unistus, siis kust leitakse need jõukurid, kelle lastetoetus vaesed pered õnnelikuks teeks? Eesti häda on selles, et neid rikkaid on lihtsalt liiga vähe.
Küsisin sotsiaalministeeriumilt sel nädalal mitu korda, kui palju peretoetuste süsteemi muutmiseks lisaraha vaja võib minna. Vastust ma ei saanud.

Aga arvata võib, et kui lisaraha sellesse potti juurde ei panda, siis seniste lastetoetuste ümberjagamine olukorda ei paranda, sest sellega kaasnev bürokraatia sööb kokku kogutud raha lihtsalt ära. On ju esmalt vaja kindlaks teha, kes on need, kes seda toetust ei vaja.

Seejärel tuleb hoolikalt kaaluda, kellele seda suuremat toetust ikkagi maksta. Hoopis iseküsimus on see, kas suurem lastetoetus igas peres ka tegelikult lasteni jõuab või kulub see vanematel näiteks napsu ostmisele. Et nii minna võib, näitab kas või see, et mitu omavalitsust ei maksa enam ammu ranitsatoetusi rahas välja, vaid selle eest saab kindlates poodides koolikaupu osta.

Kui aga vaadata poliitikute väljaütlemisi praeguse lastetoetuse teemadel, võib jääda mulje, et riik määrib 19 eurot lapsevanematele kaela ja sellest toetusest pole võimalik kuidagi vabaneda.

Tegelikult ei maksta Eestis ühtegi toetust niisama, vaid selle saamiseks peab inimene ise esitama avalduse. Kui seda toetust tõesti vaja ei ole, siis piisab vaid ühest teatest, et riik selle maksmise ära lõpetaks.

Ka rõhuvad poliitikud sellele, et 19 eurot pole justkui mingi summa. Aga kui see korrutada 12ga, on tulemus hoopis teine. 228 euro eest saab lapsele juba üht-teist soetada ja ühele tavalisele Eesti perele on see siiski üsnagi arvestatav summa.

Kõige enam aga meeldib mulle praeguse süsteemi puhul see, et riik väärtustab iga last ja toetab tema kasvamist, kuigi see summa pole eriti suur. Kui riik aga tõesti leiab, et 19 euro maksmine igale lapsele on liigne luksus, siis loodan, et selle asemel hakatakse näiteks tasuta koolitoitu andma ka keskkoolis käijatele või jagatakse kuponge, mida saaks kasutada trenni või huviringi eest tasumiseks. Riik peab oma inimesi hoidma – mitte ainult pensionäre, vaid ka lapsi.