JUHTKIRI ⟩ Täiesti impotentne valitsus

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Suurte lootustega alustanud valitsus on töövõimetu.
• Võti lahendusteks on ennekõike Reformierakonnal.
• Meil on peaministriprobleem ja võimalik, et ka koalitsiooni koosseisu probleem.

​Valitsuse suutmatus tuleva aasta riigieelarve ning riigisektori kärbete osas kokkuleppele jõuda pole ilmselt üksik viperus, mille peatne klattimine võimaldab sujuvalt edasi minna.

Ometi algas kõik pool aastat tagasi eufooria ja suurte lootustega. Kaja Kallase tugev mandaat valimistel andis paljudele lootust, et Eesti jätkab veenva Ukraina toetajana ning lõpuks tehakse ka riigi laokil rahaasjad korda. Nii nutust seisu kui täna ei osanud ennustada Reformierakonna toetajad ega vastasedki.

Esimeste ohusignaalidena puutus silma, et vastne koalitsioon heiskas ühiskonda täiendavalt lõhestava kultuurisõja lipu ning ning selgus, et valimiskampaanias kasutati «dopingut» ehk ei räägitud täit tõtt eelarveprobleemi tõsidusest. Siiski paistis veel selle järel, et pikaajaliselt on eeldusi end üles töötada ning hoopis opositsiooni mõõdutundetu jauramine riigikogus pälvib ühiskonna vaikiva enamuse pahameele.

Vahepealne aeg on aga näidanud, et jutt nulleelarvest ja majanduse hoogustamisest on jutuks jäänudki ning kunagi ettevõtlussõbralik Reformierakond püüab tõsimeel riigi majandust üksnes maksutõusudega jalule tõsta. Meenutades Münchausenit, kes iseennast juukseidpidi soost välja püüdis kiskuda.

Eriti laastav on aga peaministri abikaasa idavedude skandaal, millega tõepoolest kaasnes «halb kommunikatsioon», kuid mida ei saa kuidagi sellele taandada. Tegemist on Eesti ja meie inimeste jaoks äärmiselt valusa väärtuskonfliktiga.

Selleks et leida lahendusi, vajab Eesti usaldusväärset ning teovõimelist valitsusjuhti ja koalitsiooni, kellel on eeldusi teha keerukaid otsuseid ning seejuures veel ühiskonnas valitsevaid pingeid tasandada.

Seega ümbritseb valitsuse suutmatust eelarve osas kokkuleppele jõuda juba ette halb kontekst, mis mõnetigi on ränkadest eelarveotsustest poliitiliselt veel rängem, kuid mitte lahendamatu.

Mõistagi on pall ennekõike Reformierakonna käes. Eesti vajab uut veenvat peaministrit, kes suudab moodustada ja juhtida teovõimelist koalitsiooni ning astuda olulisi samme punnseisu lahendamiseks riigikogus. Tegelikult on see ka eeldus selleks, et Kaja Kallase kuni selle suveni hiilgavalt kulgenud poliitiline karjäär võiks saada tulevikus väärika jätku.

Eesti riik ja rahvas vajab aga paljudele probleemidele lahendusi, mida praegune koalitsioon pole olnud suuteline pakkuma. Kas koostöövõimetuse põhjuseks on väga jäik klammerdumine iga osapoole valimiste eel antud lubadustesse, mis ilmnes juba koalitsioonikõnelustel, või mõni muu asjaolu, peaksid asjaosalised ise suutma selgeks teha.

Kehv on see, kui paistab, et koalitsiooni praegusel koosseisul puudub alternatiiv. Päris nii see mõistagi pole. Kuid sellisele hädale viitavad nii EKRE pehmelt öeldes kummalised seisukohad Ukraina küsimuses kui ka Keskerakonna uue esimehe esimene nähtav «töövõit» ehk Katri Raigi eestimeelse linnavalitsuse tagandamine Narvas. Seetõttu on vähemalt kahe praeguse opositsioonierakonna puhul raske oodata tegelikku abikätt, kui seda olukorra lahendamiseks peaks vaja minema.

Endiselt on meie jaoks kesksed probleemid julgeolek ja majanduse kehv käekäik. Selleks et leida lahendusi, vajab Eesti usaldusväärset ning teovõimelist valitsusjuhti ja koalitsiooni, kellel on eeldusi teha keerukaid otsuseid ning seejuures veel ühiskonnas valitsevaid pingeid tasandada.

Ülesanne, mis koalitsiooni ees seisab, on laiem kui tuleva aasta riigieelarve. Sellest, et meil on peaministriprobleem, ei saa vaikida. Ja kui probleem on koalitsioonis tervikuna, tuleb ka sellele ausalt otsa vaadata. 

Keeruline asi see poliitika, aga teisiti me siit edasi minna ei saa.