JUHTKIRI ⟩ Aus metsanduspoliitika on meie tuleviku võti

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eestis raiutakse metsa poolteist korda üle ühtlase kasutuse.
• Läbipaistmatuks muutunud Eesti metsanduses on vaja selgust.
• Ametkonnad peavad lõpetama raienumbritega vassimise.

Eestis on raiutud liigselt metsa, mis seab pikemas perspektiivis ohtu meie riigi ja ühiskonna. Küsimus on selles, keda ja milliseid andmeid on riigivõimud metsanduses valmis kuulama.

Reedel esitleti Postimehe Jaan Tõnissoni Fondi algatusel valminud raamatut Eesti metsade alternatiivsest hindamisest (MAH), millest nähtub, et Eestis raiutakse metsa poolteist korda üle ühtlase kasutuse. Säärane trend aga viib varsti selleni, et polegi enam suurt midagi raiuda. MAHi arvutused ja graafikud näitavad, kuidas Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevus ei lähe kokku riigi metsanduspoliitika eesmärkidega. Raied kasvasid järsult just eelmisel kümnendil, ehkki RMK on rõhutanud just kestlikku metsanduspoliitikat.

Suur küsimus on nüüd, mida MAHi tekstidest järeldada ja kuidas edasi minna. MAH ei tekkinud tühjale kohale, vaid vajadusest luua kohati läbipaistmatuks muutunud Eesti metsanduses veidikenegi selgust. Säärase tõdemuseni jõuti tegelikult juba enne MAHi esitlust ka kliima­ministeeriumis, mille kantsler Keit Kasemets viitas intervjuus Postimehele (PM, 4.09) samuti usaldamatuse küsimusele.

«RMK oleks eestvedaja metsaandmete läbipaistvuse küsimuses. Täna näeme, et meil on ikkagi väga suur usaldamatus osaliste vahel selle suhtes, et mis täpselt metsas toimub. RMK peaks olema eestvedaja, et andmed oleksid üheselt arusaadavad, et reaalajas oleks võimalik jälgida, kus tehakse raieid,» ütles Kasemets.

Reedesel esitlusel lisas riigikontrolli esindaja Sigrid Pakri, et riigikontroll on viimase 16 aasta jooksul metsandusteemasid auditeerinud ning soovitanud probleemide ennetamist. «Metsateema on miskipärast selline, et soovitused pole leidnud eesmärki,» sõnas Pakri.

Küsimus pole üksnes kommunikatsioonis. Eesti ühiskonna areng sõltub metsandusest, mis on lahutamatu osa Eesti majandusest, aga metsandusel on ka suur sotsiaalne ja kultuuriline tähendus.

Näeme aga hoopis, kuidas riik, ­selle asemel et seista hea ausate ja läbipaistvate metsandusandmete eest, eraldab kümneid tuhandeid eurosid ilustamispropaganda tarbeks. Sellest, et metsanduses ei liigu ausad andmed, vaid turundustekstid, kirjutas hiljutises pikemas uurimuses ka väljaanne Levila. Samal ajal räägib valitsus eelarve õgvendamise vajadusest.

Siit koorubki laiem küsimus. Iga demokraatlik ja oma valijate eest vastutav riigivõim peab looma institutsioonid, mis tema tegevuse järele valvavad ja ütlevad vajadusel teise arvamuse. MAHi teke näitab, et metsanduses ei toimi riigistruktuurid, vaid juurde on tekkinud alternatiivsed hindamisstruktuurid. Ikka seesama usaldamatuse küsimus, millest rääkis Keit Kasemets, kuid mida on Eesti avalikkuses ammu enne teda arutatud.

Küsimus pole ent üksnes kommunikatsioonis. Eesti ühiskonna areng sõltub metsandusest, mis on lahutamatu osa Eesti majandusest, aga metsandusel on ka suur sotsiaalne ja kultuuriline tähendus. Valdur Mikita on kirjutanud meist kui metsarahvast. Kui kaob mets, kaotame olulise osa iseendast. Eestis tuleb lõpetada metsa üleraie ning metsast kui üksnes puidumassist rääkimine. Meie riik ja ametkonnad peavad lõpetama raienumbritega vassimise ning mõtlema metsa ja rahva tulevikule.